Teadja või šarlatan
Tüüpmõtlemine väidab, et olemas on vaid see, mida saab silmaga näha, veel parem, kui käega katsuda. Mis nendele kriteeriumidele ei allu, liigitub rumaluseks, ebausuks või soolapuhumiseks.
Jutt ei käi ufode olemasolust või kujutluslikkusest, pigem meie lähemast ümbrusest või koguni inimesest enesest. Alates veesoonte mõjust unele ja lõpetades geenidega, mida ju ka ei saa palja silmaga näha ega käega katsuda. Üks müstika puha.
Alles pool tuhat aastat tagasi tekitas väga ägedat vastuseisu mõte, et Maa polegi universumi keskus, vaid liigub hoopis ümber Päikese. Tarvitusele võeti kõige karmimad meetmed, et sellist ebausku, mis kõigutab maailma aluseid, koos juurtega välja rookida. Omal kombel roogitigi, aga midagi tarka sellest ei tulnud.
Tänapäeval ei kahtle keegi maakera ümmarguses kujus, gravitatsioonijõus või vitamiinide olemasolus. Isegi selline müstiline ja ilmvõimatu asi nagu elekter on nii igapäevaseks saanud, et märkame selle olemasolu vaid siis, kui see kaob, jättes järele seiskunud elu kaose.
Küllap on inimesele igiomane olla mõtlemises võimalikult mugav: mis olemas ja tunnustatud, see on, muuga ei tasu pead vaevata. Ja alati on kindlam mitte uskuda. Et kaaslaste silmis narriks ei jääks.
Kas tänasel päeval meie seas elavad peenema tajuga inimesed, kes tunnetavad seda, mis tuimematele jääb tabamatuks, on teadjad või sharlatanid, ei oska keegi kindlalt öelda. Tõenäoliselt on esindatud mõlemad liigid, suhtega suuresti ebateadjate kasuks, kes oskavad inimeste kõikuvat usku kauka täitmiseks kasutada, vähendades tõeliste teadjameeste ja -naiste teabe väärtust. Nii lähebki pahatihti kõrvust mööda mõni tavatuna tunduv tarkus, mille tähelepanelikust kuulamiset võiks olla palju abi.
Pettusega pikitud ja võltsimist tulvil maailmas ei julge keegi teist inimest niisamagi uskuda, saati veel siis, kui ta räägib midagi ebaargist või senikuulmatut. Enamasti pole kellelgi aega teist inimest nii põhjalikult kuulata, et süüvida tema mõtteilma, analüüsida kuuldut, kasutades arukust, iseseisvat mõtlemist ja otsustusvõimet. Ning sisetunnet, et teha vahet võimaliku ja võltsi vahel.
Jääb vaid loota, et mõni meieaegne Kopernik või Galileo Galilei ei saaks ebateadlasena välja naerdud ega satuks inkvisitsiooni küüsi.
http://vana.www.virumaateataja.ee/index.html?op=lugu&rubriik=8&id=3934&number=172
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment