Infusioon, ilma inimese teadmata

Mõlema järgneva juhtumi puhul on isikutel vahetu teadlik mälestus sündmusest. Need mälestused olid selged ja rohkeid detaile lisandus hüpnoosi all.

Eddie oli lihttööline, kolmekümnendates aastates ning kes kõhkles isegi rääkida sellest kogemusest. Ta tegi seda ainult oma tüdruksõbra nõudel. Ta tundis silmnähtavalt ebamugavust salvestavast diktofonist laual. Ütlesin, et mõne minuti pärast ei tea ta sellest diktofonist midagi.
Ta rääkis sündmusest mis juhtus peaaegu kakskümmend aastat tagasi kui ta oli 17 aastane keskkooli poiss, kes elas maakülas Missouris. Pärast sõbra külastamist linnas oli ta teel koju oma vana kaubikuga. Oli öö kui ta sõitis mööda kruusateed kodupoole piirkonnas kus maju esines väga harvalt. Kui ta esimest korda valgust märkas, arvas ta et tegemist on välilambiga mis uuendustena piirkonda tekkisid. Mõned farmerid asendasid oma senised valgustused nendega. Samas, polnud ta selles kohas kunagi valgust märganud. Mida lähemale ta sellele jõudis, sai ta aru, et tegemist ei ole farmi välilambiga kuna see muutus heledamaks ja oli kõrgemal taevas. See liikus tema suunas kuni peatus tema kohal ja siis järgnes kaubikule selle sõidukiirusel. Ta pistis pea aknast välja, et seda vaadata. Pool miili kodust, liikus see äkki temast ette ning hõljus ühe puusalu kohal. Siis ta nägi, et see on suur ja läätse kujuline objekt. Oli näha oranže tulesid selle sees ning keskkoht pöörles põhjustades tulede vilkumise. Selle põhi oli metalselt hõbedane. Tema uudishimu pani ta kaubiku peatama mäejalamil. Ta väljus autost ning istus kaubiku kasti, et vaadelda kummalist objekti. Talle tundus imelik, et ta ei tundnud hirmu kuid ta arvas, et kuna ta oli kasvatatud maal ja viibis palju väljas siis ei kartund ta midagi. Kui ta seal istus ja vaatles, väljus objekti põhjast sinine valgus, mis valgustas puudelatvu. See hõljus ühel kohal ja kuigi keskkoht pöörles polnud mingit heli kuulda. Objekt oli 7,3 meetri suuruse läbimõõduga.
Ta istus seal objekti vaadates umbes 15 kuni 20 minutit. Selle aja jooksu juhtus veel üks kummaline asi. Lähenes naaber perega oma päevinäinud pikapiga: kaks täiskasvanud ja trobikond lapsi, kes elasid kolme miili kaugusel tema kodust. Eddie vehkis kätega ja näitas üles, tahtes nende tähelepanu omale tõmmata. Ta teadis, et nad oleksid pidanud teda märkama kuna ta kaubik oli pooleldi teel. Kuid nood sõitsid edasi isegi mitte aeglustamata. Ta ütles, et tundus isegi nagu oleks ta nähtamatu olnud. Hiljem, tundis ta kiusatust neilt küsida, et miks nad ei peatunud, kuid ei suutnud ennast viia selleni, et sellel teemal kellegiga rääkida.
Kui ta koju jõudis, jooksis ta kisades trepist üles. Ta vanemad magasid ning ärkasid ehmunult tema kisa peale. Ta sundis neid minema akna juurde ja välja vaatama kuid valgus oli kahanenud juba pisikeseks. Hetke pärast see kustus ja kadus. Midaiganes tema vanemad nägi oli see pelgalt suure laeva armetu vari. Järgneva aasta jooksul nähti selles piirkonnas UFOsid ja mõned korrad isegi politsei poolt. Kuid ükski ei olnud selline lähivaatlus.

Tihtipeale on juhtumeid kus inimene on kindel, et ta üksnes vaatles eemalt UFO’t kuid tegelikkuses toimus kontakt millest ta enam teadlik ei ole. Ning vastupidi, arvatakse, et kui nähti UFO siis kindlasti toimus ka kontakt kuid nii see ei pruugi olla. Tegemist oligi pelgalt vaatlusega.

Pärast juhtumi rääkimist nõustus Eddie ka hüpnoosiga. Hüpnoosi ajal ei lisanud ta midagi uut. Otsustasin küsitleda Eddie alateadvust, sest tihti saab sealt hoopis üllatavamaid vastuseid. Tahtsin teada, kas oli juhtunud midagi millest Eddie teadlik ei olnud. Tema vastus oli, et oli toimunud infusioon. Talle oli sisestatud informatsiooni fragmente. Ja talle oli antud juhatust. Ta jätkas infusioonile viitamist ja kui ma küsisin temalt, et mida ta selle all silmas peab siis kasutas ta mulle tundmatut sõna. Ma kirjutan selle selliselt kuidas see kõlas: contruvering ( inglise keeles ). Ma ei saanud sellest sõnast aru ning Eddie ei teadnud samuti mida see tähendab. Alateadvus ütles, et informatsiooni killud tulid laevast ja aitavad teda arengul ja kasvul. See oli psüühiline ja informatsioon võeti vastu keharakkudega kuigi tal polnud aimu mis info see oli. Ma küsisin, et miks see oli Eddiega juhtunud ning vastus oli, et ta oli haavatav. Ta oli mõjutatav ja naiivne ja see tegi kontakti lihtsamaks. Nad otsisid inimest kellesse nad saaksid siseneda ja seeme kasvama panna. Ma olin uudishimulik, et mida nad mõtlesid “seemne” all ja tal oli kummaline vastus, “seeme nende olemusest, nende ühtsus. Ma ei ole eraldi. Ühtsus, mitte kaks, vaid üks. Seeme või idee, on istutatud psüühikasse valgus infusioonina. See on rakkudes, mälestus
ühtsusest. See võib olla istutatud kõikjal, kus on avamine. Me kõik oleme nendega üks. Me ei ole loodud kui kaks, vaid üks. Nad tahavad et me teaksime seda, ja sel ööl oli ta võimalus näha meid. Ta oli hea kandidaat informatsiooni sisestamiseks.” Tundub, et on olnud veel aegu Eddie elus kus ta on eneseteadmata juhatust saanud kuna õppetunnid on läinud otse tema alateadvusse, tal ei ole mingit teadlikku mälestust nendest. Talle meenus ainult juhused kui loomad käitusid ebatavaliselt. Kontaktid juhtusid tavaliselt läbi loomade silmade kuna loomi sai selleks kasutada. Üllatudes nägi Eddie ühtsuse vaimu loomade silmades. Mõni kord polnud tegemist reaalse loomaga vaid illusiooniga. Seda tehti kuna otsiti inimeses haavatavat kohta. “Inimene peab olema tasa. Inimene peab peatama oma maailma.” Nad panid inimese nägema midagi mida polnud tegelikult olemas läbi üllatusmomendi. Nad kaotavad inimeses valvsuse. Kuid ma mõtlesin, et inimesed ei ole koguaeg valvsad.
Vastus oli, “Sa oleksid üllatunud. Inimesed on alati valvsad. Me peame leidma mooduseid, et inimest üllatada. Kui inimene keskendub millegile, laevale või loomale, kui saame tema tähelepanu, saame me tema maailma peatada. Siis saab infusioon toimuda. Me kasutame üllatusmomenti. Kui inimesed tegelevad oma igapäevase rutiiniga ei saa me nende tähelepanu ega keskendumist ja siis see ei tööta. Nende tähelepanu peab olema kuidagi suunatud.”

Ma ütlesin, et siis peavad nad ju pidevalt jälgima, et pragusid leida. Ta ütles, et nad jälgivadki. See oleks ka vastuseks, miks kontaktisikud on nähtamatud teistele kes sündmusega seotud ei ole. Teiste maailm ei ole peatatud.

Ta ütles, “ Mitte ainult loomi ei kasutata selle saavutamiseks, kasutatakse ka unenägusid. Sellisel juhul kogevad nad kontrollitavat und ebatavaliste omadustega. Lucid Dream, unenäo tüüp mis on reaalsemad kui tavalised unenäod. Tihti kogetakse nendes unenägudes ka füüsilise aistinguid ( isver – minu delfiini unenägu! Appi mind on infusioonitud! :-D Aerling ). Need kanduvad edasi ka ärkveloleku aega. Uni võib kanda hirmu emotsiooni kuna tihti peab magava inimese tabama ootamatult, sarnaselt ärkvel olevale inimesele. Hirm on kõige tugevam emotsioon ja on kasutatav maailma peatamiseks nii magava kui ärkvel oleva inimese puhul. Luues tugeva emotsiooni on meil kergem kontakti saada. Üllatuse ja hirmu elemendid loovad suunatud tähelepanu. Hirmu kasutatakse ainult ajutiselt ja peab kasutama korrektselt. Hirm on lihtsalt kanali avamine kuid mõned inimesed klammerduvad sellesse. Mõndade inimeste jaoks on see hirmu emotsioon arusaadavam kui sõnum.

D: Tundub, et tulnukad kasutavad emotsioone sääraselt, mis on meile arusaamatu.
E: Me kasutame emotsioone sääraselt, et meie isegi ei saa aru.

D: Tegelikult ei ole siis midagi karta?
E: Ei. See on õrn pragu rakus. Mingit kahju sellest ei tule.

Maakohtades on mõeldamatu, et naaber ei peatuks tuttava teeääres seisvat autot nähes ega uuriks mis toimub. Tõenäoliselt oligi Eddie oma naabritele nähtamatu kuna tema isikliku maailma ajakulg oli peatatud samas kui teised omasoodu ajakulus edasi liikusid.
Pärast hüpnoosist äratamist meenusid Eddiele mõned kummalised juhtumid loomadega. Ükskord aidates oma isa viljapõllul, juhtis ta traktorit kui nägi tuvi enda
suunas lendamas ning too maandus tema paremale sirutatud käele. Ta tundis, et midagi juhtus sellel hetkel, kuna see oli nii kummaline. Teine juhtum oli kui ta istus maisipõllul kui koiott lähenes ning hakkas ümber tema tiirutama. See oli väga ebatavaline kuna koiotid väldivad inimesi. Ükskord kui ta metsas jahil oli, lubas hirv ta enda lähedale ning ennast puudutada. Tal ei olnud mingeid hirmu tundemärke. Sellistel hetkedel tundis ta, et toimus midagi mis aja maha võtsid. Ta hakkas vaatama
asjadele teise pilguga.

Kontsentreeritud aja juhtum

Ma puutusin kokku kolme juhtumiga 1988, 1989 aastal mis eeldasid aja moonutamist ja võib-olla isegi liikumist teise dimensiooni.

1987 aasta suvel avaldas Lou Farish väikese tasuta kuulutuse kohaliku kaubanduskeskuse ajalehte paludes, et kui kellegil on olnud ebatavalisi itsitente UFOdega talle helistada. See oli esimene ja ainuke kord kui ta säärase kuulutuse avaldas. Naine nimega Janet helistas talle, ning teatas imelikust juhtumisest eelmisel õhtul. Naine oli väga ebalev ega tahtnud oma nime öelda. Ta ütles, et oli sõitnud Little Rock nimelisest kohast oma koju teiselpool Conwayd ainult 15 minutiga. Kuna teekonna pikkus on umbes 50 miili võtab sõit tavaliselt 45 minutit. Sõidul polevat olnud jälgegi teistest liiklejatest, mis on väga ebatavaline. Koju jõudes tegid ta koerad hirmsat lärmi, mis oli nende puhul samuti ebatavaline. Lou arvas, et tegmis siis aja kokkusurumise juhtumiga, mitte kadunud ajaga. Ainuke asi, mis tundus viitavat UFO juhtumile oli, et naine nägi sõiduajal ühtede puude kohal suurt heledat valgust. Ta oli ärinaine, ega tahtnud oma nime avaldada ning tundis häbitunnet sellest juhtumist rääkides. Naine oli väga “jalgadega maas” inimene ning polnud kunagi lugenud ega huvi tundnud UFO juhtumistest.

Lou Farish uuris kas naine oleks nõus hüpnoosiga, et juhtumisse selgust tuua kuid naine oli selle vastu. Aeg ajalt helistas Lou talle tagasi kuid hoolimata sellest, et naine oli otsinud erinevaid reaalseid põhjusi valgusele ning aja moonutusele ei suutnud ta mõistliku seletust leida.

Kohtusin Janetiga viimaks Ozark UFO konverentsil Eureka Spring’is aprillis 1989. Ta oli vastumeelselt nõustunud tulema konverentsile. Ta oli tähelepanlikult kuulanud sõnavõtte ja vaadanud näidatavaid slaide kuid mitte ükski neist ei kattunud tema kogemusega ning ta leidis, et osalemine konverentsil oli tõeline ajaraisk. Teda ei huvitanud see. Lou tudvustas meid pärast konverentsi. Ta lõdvestus nähtavalt minuga rääkides ning tema lugu hakkas kooruma. Ta näis tundvat kergendust, et sai viimaks lugu kellegile rääkida ning ta näis tunnetavat, et ma ei naeruväärista teda ning olin valmis teda aitama. Ta otsustas kõik ära rääkida kuna talle olid hiljuti hakanud meenuma teatud detailid, mis tegid sündmuse veelgi segasemaks.

Ma olin veendunud, et tegemist on kontsentreeritud aja juhtumiga. Nii see ka oli. Ta oli inimene, kes tahtis leida kinnitust igale detailile, et rahuldada omaenda uudishimu. Ta oli juba kontrollinud mõningate inimestega kellaaega, mis kell ta oli tollel õhtul Little Rocki restoranist lahkunud. Oli umbes südaöö kui ta oli sõitnud välja I-40 maanteele kust keeras harutee tema kodu poole. On ainult üks tee, mis sinna viib ning seal on alati liiklust olenemata ööst või päevast. Ta tunneb iga teekäänu ja pööret ning teab igat maja teeääres kuna sõidab sama teed iga päev. Sellel ööl oli kõik aga erinev ja imelik. Ei olnud näha ühtegi tähte taevas ja ta märkas, et oli ebatavaliselt vaikne. Isegi ritsikad ei siristanud. Ta märkas, et üheski majas ei põlenud tuli, isegi mitte reklaamsiltide kohal ( mille tuled alati põlesid ). Ta teadis piirkonda hästi ja alati oli näha majatulede rida öösiti niikaugele kui silm ulatus. Ei olnud hääli ega elumärke. Ei olnud liiklust, mis oli kõige ebatavalisem.
Siis nägi ta objekti. See oli hiiglaslik, jäädes temast paremale puudekohale. See oli pikliku kujuga ja oli väga intensiivselt oranž. Helendus jäi objekti siseseks ega kumanud väljapoole. Ei olnud näha mingeid märke, ei olnud aknaid, ei olnud teisi tulesid ainult täiuslik oranž piklik objekt. Kui ta seda esmalt nägi arvas, ta, et päike loojub. Kuigi päike oli loojunud mitu tundi varem oli see esmane mõte mis talle pähe lõi. Seejärel mõtles ta, et tegemist võib-olla meteooriga või mingi päikese peegeldusega. Ta otsis sellele loogilist seletust. Ta pidurdas autot, et objekti vaadata. Normaalselt oleks see võimatu olnud liikluse tõttu. Auto liikus aeglaselt ja Janet oli lummatud hiiglaslikust valgusest. Siis märkas ta teepeal midagi mida pidas surnud loomaks. Kui ta sellega kohakuti jõudis, peatas ta auto, et seda silmitseda. Ta nägi imestunult, et tegemist oli tavalise kodukassiga, kes oli tardunud väga imelikus asendis. See istus oma tagajalgadel, karvad turris, esikäpad õhus ning näis vaatavat üles sama objekti suunas, mis tema tähelepanu oli äratanud. Loom ei tundunud surnuna kuid oli kroteskselt tardunud nagu pausile pandud multikastseenis. See oli ainuke elumärk, mida ta märkas kui seda nii saab nimetada.
Ta jätkas aeglaselt sõitu ning vahtis objekti. Kui ta sellega kohakuti jõudis, kustus see ja kadus kuid väga ebatavalisel viisil. Ülemine ja alumine objekti äär sulgusid aeglaselt jättes tumeda koha puude kohale. Ta demonstreeris seda kätega ning see jättis mulje nagu oleks hiiglaslik silm sulgunud. Võimalik, et objekt oli siiski seal kuid sulandus pimedusega ühte.
Seejärel kiirendas Janet autot ning jätkas koduteed olles segaduses. Ta ütles, et ei tundnud hirmu, ainult hämmastunud ja imestunud olekut. Tema kalkuleeriv aju püüdis leida nähtule seletust.
Kui ta koju jõudis, käitusid tema koerad aedikus väga ebatavaliselt. Nad haukusid, ulgusid, närisid aediku traate ja kraapisid seda, et välja pääseda. Ta ütles, et nad polnud kunagi varem sääraselt käitunud. Tavaliselt nad isegi ei haukunud kui tema või keegi teine aeda sisse sõitis. Sellel õhtul aga kui tema saabus läksid nad hulluks. Ma küsisin, et kas ta märkas midagi ebatavalist auto või enda juures kuid ta ei märganud midagi.
Majja sisenedes oli ta hämmastunud kui kella nägi. Ta vaatas üle kõik kodus olevad kellad ja kõik näitasid sama aega. Ta oli liiga kiiresti koju jõudnud. Ta arvutas, et 15 minutit oli võtnud sõit, mis oli ilmvõimatu võttes veel arvesse seda aeglast tempot. Ta äratas oma abikaasa ning palus tollel öelda, mida kell näitab ning järgmiseks hommikuks see meeles pidada.
Janet ütles, et talle on hakanud meenuma teatud detailid sellest intsidendist. Talle meenus, et mingi jutt jooksis risti üle maantee kohe auto ninaeest kui ta esmakordselt objekti nägi. Samal hetkel oli näha mingi välgatust keset teed. Ta kirjeldas seda kui kiiret valgusehelki peeglilt. Tal oli raskusi seda kirjeldada kuid see meenutas talle lõbustuspargi peeglite saali peegeldusi.
Ma ei hüpnotiseerinud teda kuid olin veendunud, et selles loos on midagi enamat. Ta ei tahtnud seda juhtumit edasi uurida kuna ta elu oli korraldatud. Ta oli oma äriga väga seotud ega tahtnud, et tema tähelepanu sellelt hajuks või tekitada segadust oma ellu.

Inimröövid: ajalüngad ning regressivhüpnoosiga selguv tõde

Loen praegu Dolores Cannoni raamatut “ The Custodians “.
Mõtlesin, et tõlgin inimröövi juhtumeid sealt raamatust.

Paljud uurijad on uurinud kadunud aja juhtumeid, kui mitu tundi on möödunud seletamatult ilma isiku ajavahest teadmata. Aga ma leidsin kontseptsiooni, mille leian olevat veelgi veidrama: juhtumid kokkusurutud ajast. See on siis, kui tegevused toimuvad palju vähema ajaga, kui reaalne oleks. Loomulikult on mõlemad need nähtused näited aja müstilisest moonutatusest osaleja vaatepunktist võttes.
Meid on takistanud arengust kinnijäämine meie kontseptsioon lineaarsest ajast. On öeldud, et oleme võib-olla ainuke planeet universumis, mis on leiutanud viisi mõõta midagi, mida ei ole olemas. Mulle on öeldud mitu korda minu töökäigus, et aeg on ainult illusioon, inimese väljamõeldis. Tulnukatel ei ole seda mõistet, ja nad ütlesid mulle, et inimene ei reisi senini kosmoses kuni ta saab üle, valest ideest aja kohta.

Kadunud aja juhtumid võivad olla seotud tulnukate inimrööviga, samas võivad ka mitte. Tihti inimese teadvus blokeerib ise mingil põhjusel teatud sündmused oma elust. Just ebameeldivast sündmusest. Aja möödudes ununeb viimanegi detail ja hiljem tühimikule mõeldes võib inimesele jääda petlik mulje müstilisest ajalüngast ning arvamus, et nad on sattunud tulnukate inimröövi ohvriks.

Ajalünga juhtum 1972 aastal, Massachusetts, hüpnotiseeritav Tom.

Tom tahtis uurida ajalünka mis teda siiani häirib. Ta oli käinud ärikohtumisel kliendi kodus. Seal viibis ka teisi inimesi ning nad söid kõik koos õhtust. Õhtu edenedes ja päris hilisel õhtutunnil tegi üks naistest talle ettepaneku veeta öö tema korteris selle asemel, et ette võtta pikk sõit järgevasse linna, kus Tom elas.
Kuna naine juhtis autot tollel õhtul, mäletas Tom, et oli märganud heledat valgust puudekohal taevas. See tundus tegevat naise närviliseks. Rohkem ta midagi sellest õhtust ei mäletanud kui et järgnevalt oli hommikul ärganud naise korteris. Ta ei olnud tarvitanud narkootikume ega alkoholi ja ei suutnud siiani seletada seda aja lünka. Vähese aja mõõdudes pärast toda õhtut olevat naine kolinud minema ja ta ei teadnud kuhu nimelt. Ta mäletas naist päris kummalisena, ta ei olevat olnud eriti sõbralik ega suhtlusaldis.
Hüpnoosi ajal läks ta tagsi sündmuse juurde, mäletas täpset sündmuse kuupäeva ja kirjeldas maitsvat õhtusööki. Ta esitas palju detaile mida tema teadvus oli varem unustanud. Paljud detailid ei puutunud sündmusesse kuid näitasid et kõik informatsioon on alles ja kättesaadav.
Naise nimi oli Stella ja Tom ütles, et tema auto olevat olnud uus 1972 aasta Pontiac Firebird. Oli peaaegu kesköö kui nad sõitsid mööda kruusa teed tema korteri suunas ja talle meenud nende ainuke vestlus. Siis arvas ta nägevat oma silmanurgast tulepalli või “langevat tähte “. Nad vaatasid kuidas valgus taevas muutus heledamaks ja näis neile lähenevat.
Auto mootor suri järsku välja ja auto peatus keset teed. Stella oli hirmunud kuid imelikul kombel reageeris tom teisiti. Ta tundis ennast järsku väga väsinuna ja hakkas magama jääma. See ei olnud kindlasti normaalne reaktsioon. Teadsin, et tema alateadvus oli ärkvel ja ma saan esitada sellele küsimusi.
Tema alateadvus ütles mulle, et mõlemad, nii tema kui Stella magasid ja autot ümbritses ere valgus mis valgustas auto sisemuse täielikult. Auto uksed avanesid ja nende magavad kehad eemaldati autost. Ma küsisin, et kes nad autost välja tõstsid.
“ Nad näevad välja nagu inimesed. Ühel mehel on pruunid juuksed ja teisel blondimad juuksed. Äsja võtsid nad meid autost välja ja nüüd uurivad auto sisemust. Järgmiseks vaatavad nad meid. Neil on mingi asi, mida nad meie kohal hoiavad. Siis panevad nad meid autosse tagasi.”
Ta selgitas, et nad hoidsid tema teadvuseta keha püstiasendis ja liigutasid mingit instrumenti üles alla mööda keha piirjooni. Instrument tegi kliksuvat heli kui seda liigutati. Ma eeldasin, et ta olevat olnud raske tõstmiseks, Tom nõustus, kuid väitis, et see nõudis nendelt vähest pingutust.
Ma palusin kirjeldada instrumenti. “Näeb välja nagu telekaantenn ja vilgub värviliselt neoon rohelisest violetseni. Värvid ümbritsevad instrumenti kui see liigub üle keha ja ma kuulen kliksuvat heli. Ma ei tea milleks see mõeldud on.”
Seejärel asetati nad autosse tagasi. Mootor töötas nüüd ja nad liikusid edasi mööda teed. Mehed ja valgus oli kadunud. Stella ütles, “Ma vist jäin sekundiks magama. Ma olen vist tõeliselt väsinud.” Tom tundis samuti suurt väsimust. Siis vaatas Stella kella ja oli hämmastunud kui nägi kellaaega “ Issand! Kell on 02.30! Kas me ei lahkunud sealt südaöö ajal? Ah ma ei tea!” Nad mõlemad vältisid sellele mõtlemast sõites tema korteri suunas. Tom tundis nagu oleks keegi ta energiast tühjaks tõmmanud. Kui nad korterisse jõudis vajus ta surmväsinult Stella poolt viidatu voodisse ja ärkas alles hommikul telefoni helina peale.
Ma küsisin tema alateadvuselt, kas too teadis selle imeliku instrumendiga ülevaatuse põhjust. See vastas “ Jah, ma tean miks. Stella pärast. Ta töötab Bostonis ettevõttes, kes valmistab ette militaarset salajast tehnikat Vietnami sõja tarvis. Tal on pääs erineva tähtsa informatsiooni juurde. Ma arvan, et tegelikkuses tahtsid nad temalt infot, mitte minult. Ma lihtsalt sattusin olema seal ajal kui nad temaga kontakteerusid. Nad jälgivad teda ja tõenäoliselt on kontakteerunud temaga mitmeid kordi minevikus. Ma teadsin, et midagi on valesti sest ta näis alati piiripeal olevat. Ta on kahtlustav ja ei sõbrune kergesti. Ta on ka palju kolinud. Enne Massachusettsi elas ta Kalifornias, enne seda Hawail ja enne seda Jaapanis. Ta on reisinud üle kogu maailma.

Dolores: Kas nad mõõtsid teda samuti selle instrumendiga?
Tom: Ma ei näinud mida nad temaga tegid kuna nad tegelesid minuga sellel ajal. Ma tean, et nad tegid midagi muud temaga. Neil oli mingisugune kontakt temaga.

D: Milleks see instrument mõeldud oli?
T: Sarnane meie praegusele skannerile. See uuris minu siseelundite funktsioneerimist. See mõõtis ka minu ajulaineid. Nad mõjutavad inimesi ajulainete kaudu. Aga need inimesed ei olnud halvad. Nad ei olnud külmad ega emotsioonitud, nad lihtsalt jälgisid teda kuna olid hirmunud, et ta võib millegiga seotud olla. Nagu spionaaz. See on üks põhjus, miks nad teda jälgivad kuna tal on palju informatsiooni. Stellal on kraad raadio bakterioloogias ja PHD elektrotehnikas. Ta on väga intelligentne naine.

D: Kas nad proovisid temalt sedasi informatsiooni kätte saada?
T: Ei. Nad teadsid juba kõike mida tema teadis kuna nad saavad lugeda tema mõtteid. Kuid ta on neile tähtis sellel või mingil teisel põhjusel. Ma ei tea.

D: Miks on nad mures, et ta võib olla seotud spionaaziga. Mis vahet seal nende jaoks on?
T: Tal oli see probeel. Talle on lähenetud inimeste poolt Nõukogude blokeeritud riikidest. Nad olid talle andmas 100 000 dollarit kuid ta ei võtnud pakkumist vastu. Ta kolis.
D: Kas need olendid on mures, et ta võiks spioneerimisega tegeleda? Kas sa pead seda silmas?
T: Ei, nad ei olnud mures, et ta seob ennast spioneerimisega või midagi sellist. Nad on üks inimestest keda nad jälgivad. See on kõik. Ja tal on pääs erinevate teaduslike allikate juurde, sellepärast teda jälgitaksegi.

D: See informatsioon, mida sa mulle räägid temast, kas see on midagi mida sa teadsid või sa just praegu õpid teda tundma?
T: Noh, ma teadsin, et tal on kraad. Ja ma teadsin, et ta töötas sellest Bostoni lähedal olevas ettevõttes ja et sellel on midagi tegemist elektrotehnikaga. Ma ei teadnud, et ta oli seotud spionaaziga.

D: Siis see on midagi mida sa alles praegu teada saad tema kohta, mida sa varem ei teadnud?
T: Jah, ta on väga häiritud sellest jälgimisest ja sellepärast ta nii palju rändabki. Ta proovib neist vabaneda. Ta lahkus varsti pärast toda juhtumit. Ma arvan, et ta lahkus Massachusettsist kuna ma ei saanud temaga ühendust.

D: Sa ei kohandu teda enam?
T: Ei, ta pidi minema...( paus ja siis üllatunult ) Houstonisse. Stella viidi üle Houstonisse. Sellepärast ta lahkus.

D: Olgu. Kas sul on olnud sarnast kogemust peale selle kuupäeva, mingit valgust või midagi?
T: Ei, rohkem pole midagi olnud. See oli ainuke kord.

Käesolev juhtum on huvitav minu jaoks kuna subject ( minu hüpnotiseeritav ) ei ole olendite objekt. Kogu sündmustik ei puudutanud tegelikult teda ja seega välistab võimaluse, et see oleks hüpnotiseeritava fantaasia.


The Custodians lk 26-29.