Suvereportaaž: Aegna saarel kummitab

Lahke laevakapten, võimalus ihuüksi kaunis rannas viibida ja kolm lugu kummitustest - selline on lühikokkuvõte ühepäevasest merereisist Aegna saarele.

Plaan Aegna saart külastada küpses peas juba mitu nädalat, kuid kuidagi ei sobinud plaan töögraafikusse. Lõpuks siis eelmise reede õhtul otsustasime - lähme hoopis üheks päevaks.

Kell kaheksa hommikul Linnahalli taga piletijärjekorras kohti sisse võttes kostsid värava taga laeva oodanud inimesed meie ehmatuseks: piletid on välja müüdud. Naeratav piletimüüja vaatas meid läbi luugi ja kinnitas nukrat infot. Kuid pakkus, et võime kaptenilt uurida, äkki võtab too meid peale. Võttiski!

Väike laev Juku mahutab 36 inimest. Veel mõne aasta eest sõitis saare vahet suurem, 90kohaline Aegna. "Juku asemel võiks ikka Aegna käia, Savisaar selle meile vahepeal käima pani, aga nüüd sõidab see Kihnu-Ruhnu vahet," ütles üks kolmest põlisest kohalikust.

Erarannas suplemas

Tund hiljem sammusime juba Aegna saarel. Seal, kus vanasti oli pood, on end sisse seadnud vabatahtlikud päästjad, kes saarel olijatele kõikvõimalikku abi annavad. Seal, päästja Markoga lobisedes, jõudsime selgusele, et kui Lemmikunina kandis ujuda ja uppumisohtu sattuda, siis ega keegi kuule.

Just Lemmikunina juures me peatusimegi ja nautisime üksi rannas olemist, sooja vett ja väikest grilli. Tunne, nagu viibiksid erarannal. Kes on väsinud enda kõrval rannas mõttetut loba kuulmast, siis võtke rannalina ja minge Aegnale. Kuigi saar on väike (2,93 ruutkilomeetrit) ja rahvast läheb sinna masside viisi (eriti nädalavahetusel), siis juhtub kuidagi nii, et neid inimesi näeb ainult saarele minnes ja sealt tulles, laeva peal.

Mõtlesime külastada ka mõnda sõjaväeaegset kaitsepatareid, mis kuulusid Peeter Suure merekindluse juurde. Neid ehitati ja täiustati Teise maailmasõjani. Praegu on need varemetes, kuid sinna me ei jõudnudki, sest meie teele jäi Loodushariduse keskus, kus korraldatakse Tallinna linna raskestikasvatavate lastelaagreid suvel.

Selle väravas kõnetas meid punases kirjus kleidis Luule, kes oli varmas meiega muljeid jagama. Tema rääkiski meile Aegna saare kummitustest.

Kummitused Heid ja Karla ajavad hirmu nahka

14. sajandil elanud saarel kaluripoeg Maar, kellele lubati pruudiks kaunis Heid. Tüdruk tutvus aga noore majakavahiga, noored armusid. Kohalikud rääkisid neid taga ja ka Maar sai asjast haisu ninna ning kutsus majakavahi rannale duellile. Võitluse käigus Heidi üle sai Maar surma. Heid oli lapseootel, kui külarahvas mõistis ta surma - ta pandi vanas tühjas majas põlemas. Nüüd käibki Heid valges kleidis metsateedel kõndimas, rääkis kummitusest naine, kes ise teda näinud ei ole.

Aegna Saarel on ka kummitav soo. Aastate eest tulnud noored Soome kaupmehed saarele, et mitte sõjaväkke minna, ehitanud endale elamise ja saanud hakkama. Saarele saabus ka uusi inimesi, kellele selleks ajaks juba vanade põhjanaabrite rikkus meeldima hakanud ning nõnda mehed maha koksatigi ning krõnkasoosse maeti. Nüüd soos kummitab.

Jutuvestja seda ise ei usu ja suudab loo reaalselt ära seletada: Mets on soine, pehkinud kännud siravad kuu paistes ja kohati võibolla helendavad ning siis tekibki tunne, et kummitab. Müüt või tegelikkus, ei tea keegi.

Kolmas kummitus on Karla, kes elas saare alguses vanas tuletõrjekuuris. Karla tahtis, et teda saarele maetaks, kuid ta maeti omade juurde mandrile. Nüüd käib Karla saarel, sööb ja joob inimeste taldrikutest ja õllekappadest.

"Kui Karla maja trepil jalga puhata, on kuulda, kuidas Karla naerab," ütleb Luule.

Nali viis hirmuni

Luule räägib, kuidas ta aastate eest tahtis ühele saarele tulnud komandandile natuke nalja teha, kuid see lõppes naise surmahirmuga.

"Vihma sadas, mängisime kaarte, jõime õlut. Komandant küsib, kas siin kummitab ka. Mina räägin Karlast. Tema vastu, et mis mees teeb...," räägib naine, kes saarel töötanud üle 30 aasta.

"Mis ta ikka teeb, midagi ei tee, õlut käib joomas. Näe, paneme talle siia tabureti peale klaasi õlut," ütles ta siis komandandile vastuseks. Kaardimäng olla jätkunud, õlletoop tühjaks saanud, Luule olla siis tabureti pealt klaasi haaranud ja õllel hea maitsta lasknud, kui komandant olla püsti karanud: Karla on su õlut joomas käinud!

Püüa sa siis seletada, et Karla tegelikult ei käi ja kummitused on väljamõeldud. Magama minnes olnud naisel nii suur hirm, et palus Luulel luba ta käest kinni hoida, kuni uinub.

Katkuhaiged toimetati Aegnale

Saarel on pisike 17. sajandist säilinud surnuaed, kuhu on suuremas osas maetud katkuhaiged. "Tallinna linn saatis katkutõbised Aegnale," räägib Luule, et Aegna olnud omal ajal karantiinisaar.

Surnuaias on vanad roostes ristid, vanimad aastast 1710.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=289000&q=kummitab