Eesti tuntuima ufoloogi Igor Volke sõnul avastatakse Eestis igal aastal viis-kuus anomaalse keskkonnanähtuse juhtumit, nende tegelik arv on umbes kümme korda suurem.
Mida nimetatakse anomaalseteks keskkonnanähtusteks?
Minu jaoks on keskkonnaanomaaliatel neli põhikategooriat. Esimese kategooria moodustavad keskkonnavalgus ja energeetilised nähtused. Need on igasugused sambad, kettad, kerad, mis helendavad ja liiguvad.
Teiseks kategooriaks on lennuobjektid, millel on lennuvahendi tunnused ning mida tuntakse ka ufodena.
Eraldi rühma moodustavad sellised keskkonnafüüsikalised kompleksid, mida poltergeistidena tuntakse, näiteks põlengud, purunemised, esemete lendamised.
Ning neljandasse kategooriasse kuuluvad psüühilised ja psühhosomaatilised nähtused, mille puhul inimesed näevad olendeid, puutuvad nendega kokku ning saavad mingisugust informatsiooni. Neist neljast põhikategooriast on viimasel aastal rõhk lennuaparaatidel.
Millised on olnud viimased kokkupuuted ufodega?
14. detsembri öösel oli väga suure metalse objekti vaatlus Männiku küla lähedal, suunaga Saku poole.
Augusti alguses oli väga huvitav juhtum Tõdva jõe lähedal. Taldrikukujuline objekt laskus hommikutaevas ühe põllu kohale ja jäi pidama, vaatlejaks oli lennujaama töötaja, kes teadis väga hästi, et sellisel kellaajal ei saa lennuk tulla. Ta sõitis just tööle, pidas auto kinni, keeras klaasi alla, hindas olukorda ning alles siis sõitis edasi.
Kas ka teil endal on olnud kokkupuuteid anomaalsete nähtustega?
Vahetult on kokkupuuteid olnud kolmel anomaalsete keskkonnanähtuste vaatlusel: 1972. a Koiva jõe ääres, 1979. a Viljandi lähedal ja 1982. a Märjamaa kohal. Need on olnud lendavate objektide kaugvaatlused, kus on olnud võimalik anomaalsust tuvastada. Nende objektide puhul ei olnud tegemist sõjaliste eksperimentidega ega teada-tuntud lennuvahenditega.
Kui tihti Eestis keskkonnaanomaalseid nähtuseid märgatakse?
Eesti keskmine on viis-kuus anomaalse keskkonnanähtuse juhtumit aastas, see on üsna standardne. Kui sellele kohaldada USA ja Prantsusmaa professionaalsete uurijate tulemused, kes väidavad, et vaid 10 protsenti vaatlusi tuleb avalikkuse ette, annaks see Eestis 50-60 juhtumit aastas. Kui arvestada, et meil on 1,3 miljonit elanikku, siis on see väga kõrge protsent.
Et olen oma uuringutes suhteliselt sõltumatu ega pea kellelegi aru andma, siis on uurimismeetodite valik mu enda otsustada. Kui on väiksemgi kahtlus, et allikas pole usaldusväärne, või tunnen informatsioonis ära, et tegemist on eksitusega, siis ma juhtumit lähemalt ei uuri.
Miks ufod tulevad?
Ma ei oska öelda, ei ole isegi püüdnud seda seletust vormistada. Jääb mulje, et on mingid targemad peremeesolendid, jääb mulje, et maa peal on mingisugused salastatud piirkonnad, aga mis see tervik on ja kuidas see välja näeb, on keeruline seletada.
Kas aasta lõpp on anomaalsete nähtuste poolest muust ajast rikkam?
Ei. Üldiselt vaatluste arv pimedal perioodil suureneb, aga mitte anomaaliate arv. Jõulude ajal ei ole ka seda, et inimesed on ootel ja mõtlevad natuke põnevamalt.
Kas ufod on andnud ka mingisugust informatsiooni?
1950ndad oli väga aus periood. Tegelasteks olid inim- või vaimtüübid ja sageli vahendati sõnumeid tuumasõja keelustamiseks ja selle eest hoiatamiseks, oli üleskutseid moraalsusele ja usule. Maailmaparandamise tendents oli sõnumites täiesti märgatav. Kogu aeg rõhutati, et lõpetage sõda, lõpetage keskkonna reostamine. Folkloorsena jätab see mulje, et siin ongi meie endi esile kutsutud peegeldused, mis õpetavad meid elama - et olge targemad, paremad, viisakamad, armastage keskkonda, ligimest.
Milline on olnud teie teekond keskkonnaanomaaliate uurijaks?
1968. aasta augustis tundsin selget piiri ületamist, kui mulle järsku avanes ettekujutus, et maailma filosoofiad, religioonid ja fenomenoloogia peavad moodustama ühise terviku. Sain aru, et need ei ole mingid inimrassi episoodilised, somnambuulsed ega spontaansed otsingud, vaid seal on mingisugune üks skeem, sest teadmised, mida erinevad religioonid püüavad inimesele anda, oleks nagu ühest nõukojast tulnud.
Märkasin, et hinge ettevalmistajaks oli Hruštšovi poliitiline sula. See tõmbas stalinismile piiri vahele. Sain aru, et ka kõige totalitaarsemad süsteemid mingisuguste tunnuste järgi uuenevad.
Hiljem hakkasid sündmused ja fenomenid ise tähelepanu köitma. Läksin tööle toonase siseministeeriumi alluvusse, sõjaväestatud tuletõrjesse, et saada rohkem aega. Vaba aeg kuulus õpinguteks, enesetäienduseks ja uuringuteks. Väga palju tuli lugeda, konspekteerida ja süstematiseerida.
Ennast tuli täiendada niisugustes distsipliinides nagu astronoomia, bioloogia, kosmoloogia ja filosoofia. Tuli uurida kriminalistika aluseid, brošüüre lugeda. 1970. aastatel pidas Tunne Kelam loenguid, tal oli ka kirjandust, Eduard Nurja oli tollal spiritualistliku liikumise ristiisa.
Vahemikus 1975-1979 sain aru, et kohalik informatsioon kogunes Tõraverre. Mina ja Tunne Kelam rääkisime omavahel läbi ning otsustasime hakata Eestis süstemaatiliselt anomaalsete nähtuste kohta informatsiooni koguma. Kõigepealt tuli ette valmistada andmebaasid, kust siis edasi minna.
Kui palju Eestis üldse praegu ufouurijaid on?
1985 formeerus Inseneride Maja juurde AKRAK ehk Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registratsiooni ja Analüüsi Komisjon, mille üheks asutajaks olin ka mina.
Nimi on sellepärast nii keeruline ja lahtiseletatud, et tol ajal julgeolekukomitee kontrollis taoliste organisatsioonide moodustamist. Seal tegutsenud 25-30 inimesest on osa Eestist lahkunud, mõned on surnud, aga teised on olemas ja vajadusel me saame näiteks ekspressuurimisrühmi moodustada.
Aga see ei ole enam registreeritud ja me tegutseme sõpruskonnana.
http://www.virumaateataja.ee/291206/esileht/15035314.php
No comments:
Post a Comment