Saturday, February 13, 2010

Kaunis naine.

Delfi naisteka foorumi müstikanurgas avaldatud kogemused.

Autor: angelina
Aeg: 11-14-09 15:40

Kunagi nägin vaimu, kes oli väga kaunis naine. Ei ole segane, sest üks inimene nägi veel, nats teisel ajal. Kirjeldas täpselt sama naist.
Alguses mõtlesin küll, et mõistus, tule koju..
Suhteliselt uus maja, aga kunagi asus/laius minu teada selle koha peal soo. Vesine pinnas talletab väga hästi informatsiooni. Ajastut ei oska öelda. Pigem ajatu. Ilus pikk valge kleit oli seljas. No kui hästi mõelda (nüüd juba kipub ununema, ähmasemalt meeles), siis 21. sajandi ballikleit just ei olnud.
Heledad pikad juuksed, sale. Nägu enam ei mäleta, aga meeles on, et väga kena oli. Seisis nagu inimene sinu kõrval seisab. Reaalselt katsutav. Tema toetus õrnalt seina najale. Nooremapoolne, ca kuni 30. juuksed olid lahti, rinna peale heidetult õrnalt. Ma küsisin temalt eneselegi ootamatult midagi või pigem ütlesin talle ühe lause- siin ei ütle, nagu oleks teda ära tundnud (tegelikult ei tundnud), aga ta ei vastanud. Ei tea, kust ma selle julguse võtsin. No halb ta ei olnud, sest ta ei teinud midagi meile. Ma ise arvan seda, kas ta mind nägigi.. vb maailmad jälle "ristusid" korraks, oli ainult mulle nähtav. Ei olnud läbipaistev. Nagu sina, vaata end. või mina.
Igatahes midagi/kedagi ma ikkagi nägin, sest ma ei oskaks teda ette kujutada, sest mul puudub väiksemgi kunstianne jms. Räägin nii, nagu oli, külmalt ja andetult. Aga teine inimene, kes teda kohtas paar korda, nägi naist kõndimas. Imelik see maailm. Ma ei saa kahjuks lähemaid nüansse rääkida.

Lapsed.

Delfi naisteka foorumi müstikanurgas avaldatud kogemused.

Autor: Minul kogemus puudub
Aeg: 11-10-09 13:52

Norra TV3 näitab Tyra Banks-i jutusaadet ja seal olid korra külalisteks just lapsed, kel on seletamatud suhted teistpoolsusega. Ja tema kutsus just lapsed seepärast, et lapsed ei valeta, ei luuleta ja neid on võimatu ära osta. Enamusel neist olid need võimed alates ajast, mil nad oma elu mäletanud on. Seega ei tasu rääkida et "milko" tuli jne...Nähtamatud sõbrad...Ja ühe lapse ema pidas ka lapse lolliks jutuks, seni kuni laps teatas emale, et su õde tahab, et sa tal laseksid minna. Jutt siis lapse tädist, kellest lapsel aimugi polnud, emal oli kaksik-õde kes suri paar nädalat peale sündi :O Nii, et lapsed ei luuleta üldse ja kui asjad korduvad siis tasuks ikka tausta uurida.
Meile tuntud Maili Nõmm, või tema õde, täpselt ei tea, mäletab oma eelmisest elust kuidas ta 3 aastaselt (vanusega võin mööda panna) autoavariis surma sai.Algul peeti ka lapse lolliks mõlaks, hiljem tuli välja, et kõik mid ta mäletas oligi täpselt nii olnud :O

Autor: leya
Aeg: 11-12-09 14:27

Väikeste laste kohta on ennegi kirjutatud-räägitud, et nad tajuvad seda, mida täiskasvanu ei taju. Lastel muidugi on hea ettekujutusvõime jne. aga seda, et lasped tõesti midagi näevad, ei maksa pelgalt fantaasia alla liigitada. On väga palju asu-nähtusi, mida me seletada ei oska. See ei tähenda, et neil põhjust pole. Ka murdeeealised lapsed (eriti tüdrukud) tunnetavad-tajuvad rohkem.

Kui oma vennalast hoidmas (1,5 a) käin, siis olen lapse käitumises tajunud selliseid muutusi, mis ei ole loogiliselt seletatavad. Järsku, keset seda, kui me kahekesi midagi mängime, jääb laps vaatama ühte kindlasse kohta toa nurgas ja seletab oma pudikeeles, et kardab. Ronib mulle sülle ja hakkab nutma. Enne ta ei rahune kui teise tuppa läheme. Vahel jääb niisama vahtima ja näitab käega jälle selle nurga suunas ja üritab midagi seletada.

Samuti hakkab laps lihtsalt lambist keset und ägama ja siis karjuma ja ärkab. Seda last pole karistatud, tema peale pole karjutud. Vanemad on rahulikud ja tasakaalukad inimesed, kes oma last väga hoiavad, sest laps oli väga-väga oodatud ja vanemad pole verinoored. Seega, on üliväike võimalus, et see hirm on kuidagi vanemate käitumisega seotud. Juttude järgi on ka vanemad sellist asja märganud ega oska seda millegagi seletada.

Kunagi ammu rääkis üks venelanna mulle, kuidas temal käis kodus keegi magamise ajal teda kaisus hoidmas. naise vanaema oli siis seletanud, et kui on soe tunne, siis on hea deemon, kui külm ja haiseb, siis halb. veel seletas see naine, et tema nn külaline oli hästi soe ja üleni karvane. ja et see kaisutus oli olnud väga turvaline ja hea.

Autor: Miisu
Aeg: 11-12-09 16:56

Sul on korraga peas "desktopil" ehk kasutuses kümneid tuhandeid mõtteid. Kui miski tahab, et sa neist selle ühe ja õige välja valiksid, siis annab ta millegi ehmatavaga märku ja selle peale tuleb sul automaatselt see õige mõte pähe.

Minul on olnud nii, et üks konkreetne laul seondus ühe konkreetse inimesega. Ja korra raadiot kuulates ütles saatejuht, et tuleb mingi muu laul, aga tegelikult tuli hoopis see - mõtlesin, et nüüd on küll midagi juhtunud. Oligi. See inimene viidi salmonelloosiga haiglasse. Laulu alguse kellaaeg ja kiirabi kutse aeg läksid u. minutiga nihkesse ainult.

U. 12 tundi enne vanaema surma õppisin eksamiks ja elekter läks ära. Esimene mõte oli "vanaema ei ole enam" ja hakkasin ootama telefonihelinat, et ema helistaks ja ütleks. Tunnid läksid, ei mingit kõnet. Juba olin suht vihane, et miks ta ei helista ometi, ma ju TEAN. Ja järgmine hommik helistaski.

Kes see sihuke on, kes niiviisi asju ja mõtteid vastastikku mõjutada suudab, ei tea. Aga hea on, et ta seda teeb :)

leya

Minu sõbranna lapsega juhtus sarnane lugu. Tema nägi korduvalt hirmuunenägu. See unenägu algas tal kohe peale sündimist ja kestis kuni paari aasta vanuseni. Laps nimelt ärkas unepealt hirmust karjudes üles. Lõpuks, kui laps rääkima hakkas, selgus, et selles unes ajab teda taga üks onu...
Väga mõtlemapanev. Kust võtab vastsündinu sellise mälestuse?

Sinu vennalapse puhul täiesti usutav. Mitte ükski näägutamine ega lapse väärkohtlemine ei pane last "midagi nägema". Selge, et laps nägi midagi. Väikelapsed on tundlikumad. Edaspidi, kui laps juba rääkida oskab, võiksiet küsida, et kes seal toas oli? Ehk mäletab.

Sammud ( Raikküla mõis, Vao küla vana maja jm ) ning kontakt tulnukatega?

Delfi naisteka foorumis psudonüümi uudishimu all avaldatud kogemus.

Autor: uudishimu
Aeg: 11-07-09 10:11
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=79&i=57041&t=57041

Kas olete kogenud kuskil ruumis või trepil olles nähtamatu raskeid samme? Mis need on? Kes või mis neid tekitab??

On erinevad kohad, kus neid jubedust tekitavaid raskelt astutud samme olen kuulnud nii üksi või kellegiga koos olles. Üks neist kohtadest on Raikküla mõis-see koht on mul esimese kogemuse andnud: mängisime aastaid tagasi peitust. Läksin sõbrannaga mõisasse peitu. Äkki kuuleme, et keegi tuleb trepist alla. Mõtlesime et keegi meesterahvas vist. Seisime ja ootasime, millal ta nähtavale ilmub. Rasked sammud liginesid, aga kedagi näha polnud, jooksime hirmust karjudes sealt minema. Teine kogemus oli seesama mõis, kui küla lastega selle mõisa ümmarguses toas mängisime. Äkki kajasid koridoris jälle rasked sammud ja kui need juba meie nina all olid, hüppasime aknast välja. Mina olin muidugi viimane hüppaja ja see sammude tekitaja oli mul täiesti selja taga-ainult käega katsuda. Kolmas juhus oli töökohas, kui ma valvetoas olin-rasked sammud lähevad mööda koridori-vaatasin koridori, kedagi polnud. Neljas juhus oli kui koos mehega farmi puhketoas olime- keegi tuli kiirete raskete sammudega puhketoa ukse taha. Mees hüppas sekundiga püsti ja avas ukse.Ukse taga polnud kedagi! Viies juhus oli Vao külas, kui ühte vanasse majja, mida mahajäetuse pärast ka tondilossiks nimetati, sõbrale külla läksin. Trepist üles minnes kuulen, et keegi tuleb trepist alla. Jäin vaatama, kes see on. Näha polnud kedagi, aga rasked sammud liginesid. Jooksin juuksed püsti minema. Olen mõnelt inimeselt ka selliseid sammude kogemusi kuulnud ja meedia vahendusel. Teadus ju tegelt selliseid asju ei tunnista. seda kogemust nimetatakse kuulmispetteks. Aga kuidas selliseid "kuulmispetteid" saab kuulda lausa kambaga?

Autor: uudishimu
Aeg: 11-07-09 12:06

To ei usu kummitusi- ütlen sulle seda, et ükski täiskasvanud inimene ei ole nii loll, et iga krabinat sammudeks peab. Ma tean, mida ma räägin. Need on ikka reaalsed tugevalt astutud sammud, mis muudkui sinuni tulevad. Need on samad sammude kajad, mis meilgi, aga palju raskemad ja kõvemad. Selllseid samme ei täheldata ainult vanades majades, vaid kõikvõimalikes kohtades. Vaimude kohta ütlen niipalju, et olen ka neid näinud. Neid lugusi on hulgi, aga toon ainult 2 näidet. Olin 7 aastane laps kui ma oma vanematega ühes talumajas elasin. ühel päeval kui liivakastis mängisin, märkasin, et minu poole tuleb üks mees, naerul näoga. Tõusin püsti, et kodu poole joosta. Äkki ilmus nagu õhust minu ette teine mees. Sattusin paanikasse ja jooksin tagasi liivakasti poole. Seal oli juba kolmas mees. Jäin seisma ja nad moodustasid minu ümber ringi. Seisin nende keskel, ja hakkasin nutma. Nad vahtisid mind vaikides. Mina nutsin ja mäletan et mõtlesin et kes te olete, mis te tahate, omal süda pekslemas rinnus. Äkki nad läksid minust natuke eemale seisma, ise samal ajal mind vahtides. Lõpetasin nutu ja tahtsin kodu poole joosta, kuid ei saanud, sest jalad olid nagu halvatud ja üks nendest meestest lähenes mulle imeliku näoga. Hakkasin uuesti nutma ja siis see mees ütles, et tydruk, ära nuta, me ei tee sulle midagi. Siis läks ta tagasi meeste juurde ja haitusid. Järgmisel päeval, kui läksin naabrinaisega karjamaale lehmi vaatama, nägime MÕLEMAD kolme meest karjamaal istumas, nende kõrval oli mingi sõiduk. Tundsin need mehed ära. Naabrinaine ütles neile et miks te võõral karjamaal olete. Mehed tõusid vaikides, ja läksid oma sõidukisse, mis vaikselt ära sõitis. Rohi oli sõiduki alt põlenud. Sõiduk ise oli halli värvi ja väike. Naabrinaine oli nii paanikas, ja kutsus mingid tegelinskid kohale. Minu vanemad ei lubanud mul nendele midagi rääkida, õeldes et muidu mind pannakse hullumajja ja sealt ma välja ei saa. Oli ju sügav vene aeg siis. Teine juhtum oli kui koolis käisin. Olin internaadis. seisime oma 15 klassikaaslastega klassiukse taga hanereas akna juures ja ootasime millal õpetaja keerab ukse lahti. Äkki nägime KÕIK 15 ÕPILAST kuidas keskmisest klassist tuli välja must vari ilma omanikuta. Jäi hetkeks seisma ja siis hakkas tegema selliseid liigutusi, nagu tahaks põgeneda. Ja jooksis , või libises meie klassi poole ja meie lukustatud klassiuksest sisse! Olime vapustatud. Õpetaja ei ütelnud midagi. Keeras klassiukse lahti ja pani tule põlema- klass oli tühi!!

Autor: uudishimu
Aeg: 11-08-09 16:36

ellale. Need kolm mõistatuslikku meest olid hallis riietuses. Nad olid keskmist kasvu, vanus ma arvan et 30-40 piires. Ka sõiduk oli neil hall. Pärast veel naabrinaine küsis, et miks ma nendele tegelinskitele, kelle ta kohale kutsus, ma ei ütelnud, et me nägime mõlemad karjamaal toimunut. Olen kogenud ka jutukõminat, mis tuleb ei kuskilt. Raske on kindlaks teha, kust kõnekõmin tuleb. Ka seda olen kuulnud nii üksi olles kui ka kellegiga koos. Üks omamoodi juhus oli selline, kui ma õel laudas abis käisin. Alati kui riietusime, kostis otse meie eest vile. Algul me ei teinud sellest väljagi, aga kui vile kordus ka kolmandal neljandal korral just siis, kui me riietusime, vot siis tõusid küll juuksed püsti. Ütlen lugejatele seda, et ma ei kirjuta libateemasi. Kõik on TÕSI. Olen neid seltamatuid juhuseid endaga kandnud. Tekkis lihtsalt soov neid kellegiga jagada.

Autor: uudishimu
Aeg: 11-08-09 17:57

Ei see sõiduk polnud auto. Need kolm meest karjamaalt, kes seal istusid ja midagi omavahel rääkisid, tõusid vaikides ja läksid oma halli sõidukisse, mis tõusis õhku hääletult ja kadus. Huvitav on see et nad vahtisid mind isegi minnes. Nende silmavaade on mul siiani meeles. Mõtlen tihti veel siiani, mis nad minust tahtsid? Kas kaasa võtta? kuna ma nutsin, ju siis vägisi nad ei võtnud. Igor Volkest olen kuulnud ja on olnud tahtmine temaga ühendust võtta, aga ma ei tea ta e-maili kahjuks. Oma varasest lapsepõlvest, kui ma väike maarjas elasin, mäletan seda, et ma kartsin öösiti magada, meil oli ühetoaline korter. Magasime õega ahju taga.Keegi lämmatas ja trampis öösiti mu peal ja rõhus rinna peal. Polnud harvad juhused,kui karvase asjaga tõmmati üle näo või kiskus keegi varvastest. Nendel hetkedel appi karjuda polnud võimalik-sest häält ei tulnud. Kui see miski lõpetas rinnal rõhumise, siis sain karjuda. Vanemad panid selle halbade unenägude arvele ja käskisid õhtuti mitte mürada. Kartsin öid meeletult. Püüdsin varem magama jääda, et öö üle elada hommikuni aga mida mina väike 6 aastane laps teadsin kella ajast. Nii juhtuski, et läksin väga vara magama ja ööd olin unetult tekk üle pea tõmmatud, süda ootusärevalt pekslemas. Kuulsin tihti, kuidas toauks kinni lahti käis. Olin täiesti ärkvel kui keegi mulle peale hüppas ja rõhuma rinnule. Seepärast ma nüüd, täiskasvanuna ei usu seda väidet, et see rõhumise tunne tekib unehalvatusest. Kui ma liiga palju kisasin, võttis ema mu enda kaissu. Nendel öödel, kui mul oli turvaline olla, aga und ei tulnud, kuulsin ikka ukse käimist lahti kinni, põranda praksatust, ning nendel öödel karjus mu õde seal ahju taga.. Ühel päeval kui ema kõõgis süüa tegi, läksin ema juurde kõõki. Seisin köögi ukse kõrval ja nägin et köögis on veel üks naine, kellel on silmade asemel mustad augud. Jäin seda naist vahtima. Ema keetis süüa ja mina mõtlesin et see on ema külaline. Ema võttis laua alt tooli ja pani keset kööki ning ütles istu, mis sa seisad. See naine istuski. Natukese aja pärast küsis ema minult et miks sa ei istu, andsin sulle ju tooli. Ütlesin talle et sa andsid tooli oma külalisele. Ema keeras end ümber ja küsis et millisele külalisele? Näitasin tooli poole, kuid seal polnud enam kedagi!! Mäletan ka seda, et kui me õega peitust mängisime, siis õde tahtis minna pliidi kohal rippuva lina taha peitu. Nii kui ta müramishoos lina taha minema hakkas, nägi ta ahju peal kükitamas ühte mutikest, kellel olnud silmade asemel mustad augud. Õde nii võpatas ja karjus ning ema muudkui jootis talle sisse suhkruvett rahustuseks. Õe süda tagus meeletu kiirusega ja ta oli näost nii valge. Vähe puudus et ema oleks kiirabi kutsunud. Kui õde juba rahunenud oli, ja ta kirjeldas mulle seda naist, mõistsin et tegu oli sama vaimnaisega, keda ma ema juures kõõgis nägin ja kes meid järelikult ka piinamas käis.

Sammud

Delfi naisteka foorumi müstika nurgakeses avaldatud kogemused.

Autor: kukimuki
Aeg: 11-07-09 22:41

Ei ole siin miskit imelikku ehk niikaua ei usu kui ise kuuled ja näed.
Töötasin ühes kesklinna kohvikus ja olin üks viimaseid äraminejaid ning alati kui kohvik tühjemaks jäi nii peale kella 23-e hakkasid koridoris käima sammud ,igasugused mõned naise,mõned mehe omad,üks lohistas tuhvleid ,tundsin ennast turvaliselt,sest arvasin et ei ole üksi,kuni avastasin,et sammud läksid lukustatud ukse taha ja valvuri jutu järgi oli maja tühi.
Arvan,et möödunud aegade hääli ja kummitusi mängib meile ette ühendväli ehk Maa teadvus.

Autor: köki-möki
Aeg: 11-07-09 23:00

Oli ka kunagi juhus, kesklinnas kohvikus- olime öösel koos töökaaslasega tagaruumis ja ees käisid mehe tugevad sammud- edasi ja tagasi.
Kontrollisime kõik uksed olid kinni, ikka sammud.
Jätsime tule põlema, sammud kadusid kuid järgmisel päeval saime teate, et kohviku teise omaniku vend oli öösel samal ajal maha lastud.

Autor: Piret
Aeg: 11-08-09 15:39

Lugesin ja mõtlesin, teemaalgataja, Sa oled samme kuulnud nii üksi kui teistega koos olles ning ERINEVATES kohtades, reeglina põgenenud. Ma kaldun arvama, et sammuja on n.ö. Sinu peale suunatud, mitte mahajäetud kohtade peale. Kahjuks ei tea Sinust, Sinu lapsepõlvest vm midagi. Võid ju proovida- kui juhtud kusagil veel kuulma- jää seisma ja küsi, mida ta tahab?
Endal 1 juhus- kolmandal päeva peale vanaema surma - / mina magan maja II korrusel, kuhu viib trepp, vanaema elas minu kõrvaltoas/ olin kell 23 voodis ja unelesin, kui kuulsin, et keegi tuleb raskelt trepist üles, läheb avab minu kõrvaltoa uks, siis akna juude, teeb akna lahti ja paneb kinni. Ma läksin trepile ja karjusin , ära kolista nii palju,ema, ma ei saa üldse magada. Siis läksin trepist alla ja vaatasin, et ema hoopis magab.
No vanaema käis külas ja tegi neid liigutusi, mida ta elavanagi tegi- sada korda päevas kontrollis akent.Me olime vanaemaga lähedased.

Autor: köki-möki
Aeg: 11-08-09 16:59

Aga selline olukord siis.
Sellel aastal hingede õhtul teen voodit ülesse ja tunnen keegi läheb minust mööda, olin üksi toas kedagi ei olnud.
Mõtlesin ok, sest ma ei karda.
Juba poolmagades tunnen keegi tuleb hellat voodisse, selja tagant, võtab mu kaissu, selline imeline tunne tekkis, selline soojuse kaitstuse tunne.
Tõusin istuli ja ütlesin- ma ei karda sind- aga ole hea mine ära olen rampväsinud- tahan üksi magada.
Hommikul mõtlesin, mida- nägin und kuid siis meenus, et ärkvel olles ju oli keegi veel toas.
Nii paar kuud tagasi tuli ka öösel, vist see sama pani öösel käe hellat mu pele aga seekord haitus ise.
Nii kahju, et ei küsinud- kes ta on ja mida tahab.
Imelik aga tundus selline kõhnemapoole- nooremapoolne meesterahvas olema.
Kui nüüd veel tuleb- küsin raudselt, kas saan sind aidata, või hoopis aitad sina mind- mingi sisetunne ütleb, et keegi tahab midagi teisest ilmast õelda, nagu oleks keegi kes alles viibib siin--nii 40 päeva peale surma.
Isegi aiman kes ta on, kui veel tuleb siis räägin teile edasi.


Autor: öös juhtub
Aeg: 11-09-09 15:08

Kell oli ehk 23-e ringis,kui voodisse heitsin.10-15 minutit hiljem kuulsin,et välisuks tehti lahti ja keegi tuli sisse.Mees oli alles paar tundi tagasi tööle läinud-taksojuht.Mõtlesin,et kuis ta küll nii kiiresti tagasi tuli.Imestasin veel,et eestoas tuld põlema ei pandud,ukse alt paistaks valgus.Siis läksid sammud diivani poole,oletasin,et ju ta pikutab teleka ees veitsa.Jäin magama ja ärkasin kella 3-e paiku uuesti ukse avamise peale.Tulin üles ja nägin meest koju tulemas.Imestusega küsisin,mitu korda ta koju tuleb,kas käis siis vahepeal veel tööl või.Mees vaatas mind nagu lolli,ta justkui alles kohe tuligi.

Autor: kui olin 20
Aeg: 11-10-09 02:45

ja mu isa suri, siis matuseõhtul kis äkki uksekell
läksime emagaa avama...mitte kedagi...
siis läksime üles ja jõime veidi teed...uus uksekell...ja jälle polnud ukse taga kedagi.
läksime siis rääkisime ka naabritele oma muret.
otsisime koos naabritega kogu aia läbi,sest hooväravast ei väljnud keegi, selle tegime kohe kindlaks juba teisel helistamisel...
aga ei olnud ka hoovis kedagi.
siis peale seda rohkem ei tülitatud...

Autor: camelia
Aeg: 11-10-09 12:02

No minul on ka sarnaseid kogemusi. Viimasel 3 kuul olen kogenud eriti tugevalt kellegi vaimolendi juuresolekut ja mitte ainult öösel, vahest ka päevasel ajal. Ilmselt tegu minu surnud vennaga- surma asjaolud ka segased- meie versioon tapeti. Aga niipalju kui mina olen tahtnud temaga rääkida, siis aru ma ei saagi, mis ta minust tahab. Loogiselt mõeldes tahab meid lohutada- vahest hoiab kätt samuti olen tundnud, et keegi lamab voodis kõrval, jne. vahest olen kuulnud samme, mitu korda on äratuskelle helisema pannud (tema kell oli), asju maha lükanud. On n ädanud mulle nägemusi oma surmast- lahkamislaual lamamist jne. Aga samas, kuidas ja kes seda tegi ma ei näe. Enam ei karda, alguses küll tekkis väike paanika. Aga minu arust on temal probleem sellega, kuidas ta suri ja hing ei saa rahu, kuidas talle seda anda, mina ei tea. Polnud abi ka nn. selgeltnägijast kelle juures käisin. Aga võib-olla peaksin oma sisetunnet ja vaistu usaldama.
Äkki oskate soovitada? Küünlad, palved jne on juba läbi proovitud.
Niipalju tahtsin veel lisada, et ilkujaid teemal mine psühhiaatri juurde, pole mõtet väga tõsiselt võtta, kõik ei saagi sellisest asjast aru, kahjuks. Minu mees vaatas ka mind nagu poolopakat, kui oma kogemustest talle rääkisin. Rohkem temaga sel teemal ei räägi. Mina pean ennast õnnelikuks, et mulle on antud võime tunda ja kogeda ka teispoolsust. Ja tegelikult ei ole vaimolendid pahad, lihtsalt meie enda eelarvamused tekitavad meis hirmu.

Autor: Natu
Aeg: 11-10-09 13:20

Mul juhtus selline asi, kui olin 19. Mitu ööd ei saanud magada, olin nagu une ja ärkvel oleku vahel. Keegi oli minu toas ja lähedal. Füüsiliselt olin nii väsinud, vaimselt kurnatud. Tahtsin juba täiega magama jääda, aga selline tunne oli, et keegi nagu piinaks täiega. Vähkresin terve öö unetult ja läksin juba päris närvi. Teine öö kestis sama asi. Kolmas öö ma ei julgenud enam oma tuppa minna ja istusin valgeni (see oli suvel) õues ühe tolleaegse sõbraga. Siis sain paar ööd rahulikult magada ja see asi hakkas ununema. Ühel päeval sain aga sõnumi, mis teatas, et mu vanaema on surnud. Sõnum saadeti mulle neli päeva enne kätte saamist (kasutasin kahte sim kaarti tol ajal ja täitsa juhuslikult panin just selle sisse korraks), arvutuste järgi sain aru, et need ööd juhtusid just enne tema surma. Ilmselt ta siis tahtis mulle veel teada anda, et teda vaatama läheksin (ta oli kaugemal vanadekodus). Mina ei saanud nendest märkidest aga aru ja siis olid järgmisel päeval juba matused, kus nägin ainult kirstu.