Lääne-Virumaa mõisate pikk ja kirev ajalugu on aluseks erinevatele muistenditele, lugudele ja õudusjuttudele.
Viiteid paljudele Virumaa mõisatele võib leida juba mitme sajandi vanustest üleskirjutatud rahvapärimustest, kust kumab tihti läbi eesti talupoegade viha saksa mõisnike vastu.
Vanades regilauludes on nimetatud erinevaid “halbasid mõisasid”, kus talupoegi kurjasti koheldi, rohkelt piitsa anti või pahatihti ka julmalt piinati.
Kritiseerivalt on lauldud näiteks Vihula mõisast, mida selles loos võrreldi Sagadiga:
Küll tunneb Vihula valla,
Sagadi valla vahelta,
kihelkonna keskelta:
härjad sõivad ikkiessa
tiumehed teibastessa
vainud vaesed vardaessa.
Sama regilaul jätkub Sagadi mõisa kiites:
Küll tunneb Sagadi vallas
meie valdade vahelta
kihelkonna keskelta:
härjad söövad heinamaalla
hobused orasmäela
teomehed tinatoassa
vaimud vaskekamberissa.
Inimnahast kantsikud
Teatakse, et paljudes Eesti mõisates oli ka piinakambreid, mis asusid tavaliselt keldris. Need on äratuntavad konksude järgi, mis võlvile kinnitatud, kuhu siis inimene riputati või seoti, et teda piitsutada või muud moodi piinata.
Tuntud eesti folkloristi Mall Hiiemäe sõnul olla üks vana eideke teadnud rääkida, et tema koduvallas olnud ennevanasti mitu põlve tagasi selline kole karistusviis. Seda tehti inimesele, kes teenis ära rängima karistuse. Tal võeti selja pealt noaga nii palju naharibasid kui võimalik. Ribad olid umbes kahe sõrme laiused. Need pargiti ära ja saksad lasid endale neist kas kantsikuid (lühike nahkpiits – toim.) või midagi muud meisterdada.
Nahka võeti elavalt inimeselt – see oli piinamisviis. Kaua piinatud veel elasid ja kas nad üldse pärast terveks said, ei tea. Neid naharibasid nimetati eidekese sõnul veel jutadeks.
Näiteks Haljala vallas asuva Aaspere mõisa õues olevat olnud väike maja, kuhu kedagi ei lastud – sees jutakerad ja verine puss veel alles.
Kummitab, kummitab!
Nagu on tihti paljude vanade hoonetega, nii on ka Lääne-Virumaa mõisatega. Neist liigub rahvasuus erinevaid tondijutte.
Näiteks räägitakse, et Karkuse mõisaproua olnud pisut pelgliku loomuga ning ei tahtnud öösiti eriti üksi olla. Sestap kutsus ta ühe vabadikunaise endale seltsiks, kui ta pidi ööseks üksi jääma. Proua käskinud naisel endaga kaarte mängida. Keset mänguhoogu kuulsid naised südaööl äkitselt kõrvaltoast kõva kolinat.
Uks avanes ja naiste poole sammus valge vasikas. Naised ehmatasid kõvasti ja jooksid kiljudes teise tuppa, kus neid ootas uus ehmatus – keset põrandat seisis puusärk, mille kõrval istus kahe peaga vanamees. Üks pea oli inimese, teine vasika pea moodi. Käes hoidis vanamees kolmeharulist raudharki.
Naised jooksid suure kisaga teenijatüdrukute tuppa ja ajasid need maast lahti. Üheskoos mindi tagasi nähtut üle piiluma, kuid toad olid tühjad ning tolmukorraga kaetud. Sellest ööst alates polevat mõisaproua enam kaarte mänginud ning ka viirastusi ta enam ei näinud.
Küll aga kohtas viirastusi üks külanaine, kes sealkandis metsas seenel käis. Naine oli puu alla tukkuma jäänud, kui tema juurde tuli võõras mees ja käskis endale järgneda.
Mõne aja pärast jäi mees seisma ja käskis naisel kõrvale vaadata. Natuke maad eemal põles suur tuli, mille ümber istus hulk mehi. Tule sees istus aga ihualasti naise hiljuti surnud sugulane.
Mehed võtsid viina ja pakkusid jooki ka tules istujale, vahepeal aga torkisid teda kolmeharuliste harkidega, mispeale mees valjult karjus.
Teisel pool põles samasugune tuli, ainult tule sees istus hiljuti surnud Karkuse mõisa mamsel, kelle pea oli sarvi täis. Selle tule ümber viina ei joodud, vaid mehed tantsisid ümber lõkke ja viskasid muudkui puid peale.
Naine ehmatas väga, lõi käsi kokku ja hüüdis: “Oh sa helde Jeesuke, kui hirmsasti neid seal vaevatakse!” Seepeale tuled kadusid ja naine leidis end taas puu alt istumast.
Sagadi mõisas pidavat aga kummitama mõisapreili vaim, kes oli tapnud end igatsusest armastatud maapoisi järele. Tol ajal võisid ju kõrge soo esindajad abielluda vaid seisusekohaselt sobiva armastatuga.
Mõisapreili vaim
Sarnane lugu on teada ka Rägavere mõisast, kus aadlipreili maapoisiga kapis nahistades vahele jäi ning kurjasti karistada sai. Räägitakse, et siiani võib kapist sosinat kuulda.
Üks lugu on veel Muuga mõisast, kus tüdruk istunud oma toas ja kuulnud köögist kolistamist. Piilunud ukse vahelt ning näinud, kuidas vanad mõisapreilid, kes ammu surnud, mitmekesi koos koogitainast kloppinud. Preilid olla veel tüdrukule öelnud: “Maie, ära sina nüüd vahi. Nüüd pole sinu aeg.”
Tihti on raske öelda, kas sellised lood on saanud alguse väljamõeldistena või on neil ka tõepõhi all. Sellest hoolimata vanarahvas arvas, et mõisates kummitab, kuna mõisnikud olid olnud kurjad inimesed, kes rahvast piinasid, ega tohtinud nüüd puhata.
http://www.virumaateataja.ee/060808/esileht/kodulugu/15048142.php
No comments:
Post a Comment