Sunday, February 1, 2009

Valitsuse uue residentsi Stenbocki maja trepikojas kummitab piitsahoopidesse surnud noor tütarlaps


Hilisteks õhtutundideks tööle jäänud peaminister Mart Laar võib oma pea peal tunda hella silitust, sest valitsuse uueks koduks saanud Toompea Stenbocki majas kummitab noor tütarlaps, kelle hing siiani rahu pole leidnud.

«Algselt kohtuhooneks ehitatud majas on legendi kohaselt elanud tütarlaps, keda tema onu mööda koridore ja treppe piitsaga taga ajas,» jutustab valitsuse pressiesindaja Priit Põiklik. «Lõpuks ei jaksanud tütarlaps aga enam joosta, lämbus piitsahoopidesse ning langes surnult trepimademele.»

Vägivaldsesse surma surnud kauni neiu vaim ei ole aga seni rahu saanud ning uitab öösiti mööda maja treppe ringi ning kokkupuudetest temaga teavad rääkida nii maja endised kui praegused töötajad. «Juttude kohaselt on siiski tegemist heatahtliku vaimuga ning seda kinnitab ka üks meie öistest sekretäridest, kellele vaim pika ja sooja pai tegi,» märkis Põiklik.

Maja saadab säästupoliitika

Stenbocki maja on ehitatud aastatel 1787-1792. Nii maja enda kui ka selle valitsuse koduks saamise lugu kaunistavad mitmed sarnasused, sest säästupoliitikat rakendati hoone ehitamisel nii kahe sajandi eest kui ka viimastel aastatel.

«Otsus algselt Eestimaa kubermangu kohtuhooneks ehitatava maja rajamiseks langetati 1783. aastal ning natukene hiljem otsustati selle ehituseks eraldada iga-aastaselt 20 000 rubla. Kuid Vene impeeriumi sõjakäikude tõttu jäeti kubermang nelja aasta pärast sellest majaehituse rahast ilma,» jutustas Põiklik.

Praegusele olukorrale sarnaselt kuulutati ka toona hoone ehitamiseks välja vähempakkumine, mis ei andnud aga kolmel korral tulemusi, kuni neljandal korral nõustus 72 000 rubla eest hoone ehitama Hiiumaalt pärit mõisnik, brigaadikindral krahv Pontus von Stenbock, kelle järgi hoone ka oma nime sai.

Maja ehitamist alustas Stenbock vundamendi ja keldrite rajamisest, mis on raiutud paekivisse.

«Ajalooürikud kinnitavad, et võrreldes hoone arhitekti Johann Caspahr Mohri esialgsete plaanidega on maja nii mõõtmetelt kui kujunduselt tunduvalt tagasihoidlikum tulnud, eks seda ikka rahapuuduse tõttu. Ka viimastel aastatel toimunud renoveerimistööde käigus on Stenbocki maja jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks,» mainis Põiklik.

Ehitajad kummitavad

Maja ehitamiseks kasutati peamiselt krahv von Stenbocki Hiiumaa pärisorjadest talupoegi ja ka linnas ringi liikunud sadamatöölisi. Kurnavate töötingimuste tõttu sai enamik neist kurjaloomulise palaviku ning suri.

Mitmete maja endiste töötajate kinnitusel on kummitama hakanud ka need surnud töölised ning neid on kuulnud varem maja keldris asunud küttelaos käinud inimesed. «Praegustest riigikantselei töötajatest ei ole keegi seni aga ööseks keldrisse kummitusi kuulama jäänud, sest vähemalt minu arvates oleks see pisut kõhedust tekitav,» rääkis Põiklik.

Võlgade tõttu Stenbocki ees oli aga kubermanguvalitsus sunnitud mõne aasta pärast andma poolelioleva kohtuhoone Stenbocki omandisse, kelle käe all valmis see umbes 1792. aastaks.

«Kuna maja ehitati ikkagi kohtuhoone vajadusi silmas pidades, ei ole sellel näiteks tüüpilisele klassitsistlikule hoonele omast suurt saali, vaid on olemas kohtusaal, mis asub teise korruse läänetiivas ja kus teisipäevast hakkavad toimuma valitsuse istungid,» märkis Põiklik.

Omanikud vahetusid

Hoone valmimisega samal aastal pantis krahv Stenbock oma Hiiumaal asuva Putkaste mõisa 60 aastaks parun Ungern-Sternbergile, mistõttu oletatakse, et mingi aja kasutas krahv uut hoonet oma linnaresidentsina.

Toompea nõlval asuv hoone on pärast krahv von Stenbocki surma 1824. aastal kuulunud riiginõunik Paul von Benckendorffile, alates 1855. aastast kasutatud Toomkooli pansionaadina, olnud 1873. aastast rüütelkonna omandis, kantud 1891. aastal kubermanguvalitsuse nimele ning seejärel on seal olnud erinevad kohtuasutused.

Eesti esimesel iseseisvusperioodil asus seal rahukohus, mille järgi on ka praegune tänav Toompeal oma nime saanud.

Nõukogude võimu lõpuperioodil asus Stenbocki majas viimati Kalinini ja Oktoobri rajooni rahvakohus, kes lahkusid sealt 1987. aasta novembris, jättes maja vihmade ja meretuulte lagundada.

Peaministri ja valitsuse residentsiks renoveeritud Stenbocki maja kuulub Põikliku sõnul Tallinna silmapaistvamate varaklassitsistlike ehitiste hulka, mis oma lihtsate ja korrapäraste proportsioonidega Toompea põhjapoolset nõlva valitseb.

«Kuigi hoone omanikud on aegade jooksul olnud baltisakslased või muu võõras võim, on ta siiski algselt ehitatud eestlaste higi ja vaevaga,» ütles Põiklik, rõhutades Stenbocki maja rajamise ja selle praeguse otstarbe vahelist sümboolset sidet.

Kuulus põgenemine

Praegusest valitsuse istungite saalist põgenes 1979. aastal pärast kohtuistungit nõukogude aja üks kuulsamaid lindpriisid Imre Arakas, keda kohus oli värskelt karistanud välismaale põgenemise katse ja relvalao varguse eest viieaastase vangistusega.

Kunagine peaminister Mart Laari pinginaaber Arakas ootas just konvoi äraviimist, kui ta hüppas üle kohtualuste barjääri ja sööstis läbi saali ukse poole. Põgenejat püüda üritanud miilitsale virutas Arakas kõrisõlme pihta. Koridoris ette jäänud koristaja lükkas mees aga tagaajajatele jalgu.

Takistajatest ei pääsenud Arakas ka kohtumaja ees tänaval, kus ta jooksis ühel mehel küünarnukiga hambad välja. Viimase pääsemise tõi Arakale aga kaheksameetrine hüpe Toompea vaateplatvormilt alla. Nii on mees oma põgenemislugusid kirjeldanud intervjuudes.

Pääsemisest hoolimata tabasid toonased korravalvurid Araka siiski mõne aja pärast ning talle määrati 15 aasta pikkune vanglakaristus, mida ta kandis Venemaa vangilaagrites.

Pärast vabanemist tegeles mees kinnisvaraäriga, kuid sekeldused politsei ja kohtuga on jäänud saatma teda siiani. (PM)

Klandorfide majas kummitab (6) 14.11.2006 09:35

Tantsuperekonna Klandorfide Meriväljal asuvas majas kummitab.

Neli aastat tagasi kolisid Klandorfid kunagi ooperilaulja Tiit Kuusikule kuulunud majja. Esialgu arvasid nad, et tuul või oksad tekitavad krõbinaid, konbinaid ja koputusi, kirjutab Kroonika.

«Kui tal vähe igav on, paneb ta vastu seina ägeda tou, et kuulge ärge magage siin,» ütles pere noorem tütar Heili Klandorf.

Pereisa Kalle Klandorf aga kinnitas, et kummitus mürtsutab tuulega ja tuuleta, päikese ja vihmaga, lumega ja lumeta.

«See ei ole rott, see pole hiir. Ma olen elanud kohas, kus olid rotid ja hiired. Meie seina taga elab keegi, meiega koos. See on selline sõber, kes käib meie magamistoa seina vahel ja vestleb meiega,» sõnas Kalle Klandorf.

Seinatagune monoloog paisub mõnikord suisa kõvaks mürtsutamiseks.

Klandorfidel on kummitusega suhtlemiseks oma koputussüsteem. Üks koputus tähendab «jah», kaks koputust «ei». Nii on Klandorfide pärimise peale, kas tegu on Kuusiku enese vaimuga, saanud eitava vastuse.

Kes keegi on majas üldse hinge heitnud, ei oska Klandorfid öelda.

Vaimu majast välja peletada Kalle ei kavatse, kummitus ei häiri ju kedagi. Kui hiljuti jäi lisapereliige seina taga kaheks päevaks vakka, tunti kummitusest suisa puudus