Inimkond peab säilimise nimel rajama koloonia teisel planeedil (8) 07.12.2006 08:41

Maa elanikel tuleb ette võtta kauge ja ohtlik teekond ja rajada teises päikesesüsteemis alaline koloonia. Ainult Maal elades püsib oht, et mingi katastroof hävitab meie koduplaneedil kogu elu, arvab tuntud Briti astrofüüsik Stephen Hawking, kirjutab Aadu Hiietamm SL Õhtulehes.

Elu hävitav katastroof võib tulla ootamatult. Elu Maal ohustavad nii kokkupõrge suure asteroidiga kui ka kosmilist päritolu gammakiirguse sähvatus. Välistada ei maksa kõike hävitavat globaalset tuumasõdagi.

Samuti ohustab meid kliimakatastroof, mille poole Maa paljude teadlaste arvates juba pöördumatult liigub. Nii on tänavune sügis Euroopas viimase 500 ja Alpides koguni viimase 1300 aasta kõige soojem.

Teadlased hoiatavad, et praeguse tendentsi jätkumisel võib Arktika muutuda juba 2080. aasta suveks jäävabaks, mis mõjutaks dramaatiliselt kogu sealse loomariigi elu.

Klimatoloog James Lovelocki arvates vaevleb Maa praegu piltlikult öeldes palavikus, mis võib kaasa tuua keskmise temperatuuri tõusu kaheksa kraadi võrra Celsiuse järgi. Niisuguse stsenaariumi teoks saamisel suudaks praeguse kuue miljardi inimese asemel Maal elada vaid 500 miljonit inimest.

Kliima järsu soojenemise peapõhjusena näevad teadlased kasvuhoonegaaside liigset paiskamist atmosfääri. USA kõrval reostavad atmosfääri järjest rohkem Hiina ja India. Näiteks hakkab Hiinas iga nädal tööle üks uus soojuselektrijaam.

Sünged perspektiivid sunnivad teadlasi tegutsema ja pakkuma välja esmapilgul utoopilisi ideid. Eelmisel nädalal Briti kõrgeima teadusauhinna, kuningliku ühingu Copley medali kättesaamisel peetud kõnes ütles Campridge’i ülikooli professor Stephen Hawking, et ainus võimalus inimkonna säilitamiseks on rajada alaline koloonia või kolooniad teistel planeetidel.

Otsingud käivad Kuna meie päikesesüsteemis rohkem eluks kõlblikke planeete pole, tuleb neid otsida teistest päikesesüsteemidest. Selleks tuleb aga luua täiesti uudsed kosmosesõidukid, midagi niisugust, mis liiguvad ulmeseriaalis «Star Trek». Tänastel kosmoselaevadel kulub lähima teise päikesesüsteemini jõudmiseks ümmarguselt 50 000 aastat, mis on selgelt liiga kaua.

Hawking on aga kindel, et võimalik on välja töötada tehnoloogia, mis lubab lähima tähe juurde jõuda kuue aastaga. Ta loodab, et uue tehnoloogia aitab välja arendada Genfi tuumauuringute keskuses CERN tuleval aastal tööd alustav algosakeste kiirendi, mille abil saab vähendatud tingimustes taasluua universumi sünnihetke, Suure Paugu.

USA teadlased otsivad juba ka niisuguseid tähti, mille ümber võivad tiirelda eluks kõlblikud planeedid.

USA kosmoseagentuuri NASA ja Californias tegutseva Maa-välist elu otsiva valitsusvälise organisatsiooni SETI ülesandeid täitva Washingtoni Garnegie instituudi teadlase Margaret Turnbulli soosik on Maast umbes 26 valgusaasta kaugusel asuv beta CVn, mis sarnaneb meie Päikesega.

Veel tõi ta eraldi välja 11,8 valgusaasta kaugusele jääva tähe epsilon Indi A, mille ümber võib suurima tõenäosusega tiirelda Maa-sarnane planeet, kus leidub vett ja kus võivad olla tekkinud primitiivsed eluvormid.

Toimetas Inna-Katrin Hein, PM online

http://euro.postimees.ee/241206/lisad/teadus/teadus/232927.php

Piloodid: UFO-sid ei saa eitada (56) 13.11.2007 08:29

Maailma mitmete riikide sõjaväepilootide sõnul võivad poliitikud maaväliste lendavate objektide üle nalja heita ja skeptilised olla, kuid UFO-sid ei saa eitada.

Eile kogunes Washingtonis kõrgetasemeline rahvusvaheline komitee, kuhu kuulusid nii sõjaväepiloodid kui ka valitsusametnikud, arutamaks maaväliste objektidega seotut, eriti nende mõju inimkonna turvalisusele, kirjutab abc.net.au.

«Pärast 11. septembri sündmusi ei saa radari vaatevälja jäävaid objekte ignoreerida. Kuigi avalikkusele ei teatata sellest, on viimasel ajal sagenenud lennukite kadumised ja juhtumid kummaliste lendavate objektidega,» võtsid komitee liikmed asja kokku.

Seitsme riigi sõjandusasjatundjad ja maaväliste objektide uurijad kinnitasid, et on oma missioonidel kokku puutunud nähtustega, mida pole tänapäeva teadusega võimalik selgitada.

«Oleme oma silmaga UFO-sid näinud ja nende olemasolu ei saa eitada,» sõnasid nii endised kui ka praegused sõjaväepiloodid.

Nad lisasid, et mitmed kummalised lendavad objektid on hilisemal uurimisel ka satelliitideks ja isegi meteoriitideks osutunud, kuid siiski viiel protsendil sarnastel juhtumitel pole teaduslikku seletust.

«Valitsused püüavad selliseid asju kinni mätsida või eitada. Seda põhjusel, et inimestes ei tekiks paanika,» lisasid kohalolnud.

USA riikliku lennundusameti uurija John Callahan küsis, kas inimesed peavad uskuma seda, mida näevad või seda, mida valitsus neile ette söödab.

Callahan tõi näitena 1987. aastal Alaskal toimunud sündmuse, kus inimesed nägid pikka aega taevas suurt valguskera.

«Teine samalaadne juhtum toimus Phoenixi lähedal 1997. aastal, siis nägi seda oma silmaga ka kohalik osariigi kuberner. CIA püüdis mõlemat juhtumit kinni mätsida ja maha salata,» lisas Callahan.

Callahani sõnul uurisid USA õhujõud näiteks ajavahemikul 1947 – 1969, 12 618 UFO juhtumit.

«See projekt kandis nime Blue Book ja siis jõuti järeldusele, et need «külaskäigud» ei kujutanud inimkonnale ohtu ja nende edasine uurimine on selle tõttu mõttetu. Kuid enne ja pärast 11. septembri sündmusi on kummalised «külaskäigud» intensiivistunud,» lausus lennundusuurija.

Ta kutsus maailma erinevate riikide esindajad uuesti tundamtute lendavate objektide uurimisega sügavuti tegelema.

Inglismaa ufoarhiivid: 1991. aastal oli reisilennukil lähikokkupuude UFOga

Heatrow' lennujaama reisilennukil oli 1991. aastal väidetavalt lähikokkupuude UFOga, paljastub Inglismaa kaitseministeeriumi arhiividest.

Alitalia lennuki komandör karjatas keset lendu 1991. aastal kaaspiloodile "Vaata ette!", kui nendest möödus pruun raketilaadne objekt. Tollal ei osatud sellele seletust leida.

Lahendamata juhtum tuli Rahvusarhiivis uuesti ilmsiks alles mõni aeg tagasi. Inglismaa kaitseministeerium avaldab oma lehel ühe rohkem minevikus registreeritud anomaaliaid. Dokumentidest leidus ka, et Alitalia lennukist möödunud objekt puhul välistati rakett, õhupall või kosmoserakett, seega ei lõpetatud ka juhtumit.

Arhiivist leiti veel kaitseministeeriumi palveid, et sõjaväe helikopterid ei teeks pilte viljaringidest ning väide naiselt, kes ütles, et pärineb Siiriuse süsteemilt ja tema "laev" kukkus Teise ilmasõja ajal Inglismaale., kirjutab BBC.

Ufoekspert David Clarke ütles, et dokumendid võivad päevavalgele tuua veel nii mõndagi, kuid käsib nende suhtes siiski skeptiline olla.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=300874&q=ufo

Kas ärimees Oliver Kruuda kontoris kummitab?

Aadressil Tornimäe 5 asuvad pealinna kõige eksklusiivsemad korterid, luksuslikumad hotellitoad ja šikimad kontorid. Viimase poole aasta jooksul on seal erinevate inimeste tehtud fotodele jäänud aga seletamatud valgusanomaaliad.

Kõhedust tekitavad väidetavad kummitusfotod on tehtud ärikeskuse kolmandal korrusel, selgub tänases saates "Pealtnägija". Just seal, kus päevast päeva toimetavad ärimees Oliver Kruuda ja asuvad tema firmade ASi Kalev ja Kalev Meedia kontorid.

Fotosid uurinud sensitiiv ja eksortsist Volli ennustab eriti nõrgemanärvilistele maja asukatele ebameeldivusi. "Kes on tugevamad, need peavad rohkem vastu, aga nõrgemanärvilistel läheb elu raskeks. Neil, kes peavad seal öösel töötama, on seal päris tõsised probleemid," selgitab tuntud sensitiiv.

Kas tõesti käivad vastvalminud ning viimse meetrini välja renditud luksuslikus pilvelõhkujas kodukäijaks tornmaja alla sajandite eest maetud pidali- ja katkutõbised? "Pealtnägija" püüdis seda kummituslugu kas kinnitada või kummutada.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=263558&q=kummitab

Soomaa külaliskeskuses kummitab Oskar

Tänases Kanal 2 saates ( 11.06.2008 )''Kummitused'' oli juttu Soomaa külastuskeskusest Tõramaal, kus endine taluperemees siiani kummitavat.

Tõramaal, kus praegu asub Soomaa külastuskeskus, elas varem Liivakivi Oskar, kes olla olnud isevärki mees: erakliku loomuga ja kuulu järgi ka kasuahne. Külastuskeskus on rajatud aga selle lauda kohale, kus raskelt haigestunud Oskar ise oma elule lõpu tegi.

Peale külastuskeskuse rajamist hakkas seal ühteist juhtuma. Nii on külastuskeskuse majahoidjat käinud piilumas üks räsitud mehe nägu, ühele seal ööbinud ettevõtjale istus öösel kõhupeale valge daam. Majas olla pidev jama ka elektroonikaga: pesumasin lihtsalt ei pese või kisub keegi pulbrisahtli välja ja raputab pulbri maha. Arvuteid lülitab kellegi tundmatu käsi ise sisse ja välja.

Samuti möllab keegi kogu aeg tualetis ja kui vaatama minnakse, siis kedagi seal pole. Kõige müstilisemad on aga allakukkuvad lambikuplid, millega on tegemist tulnud teha kõigil, kes keskuses töötanud on.


Kuid ega Tõramaal ainult vana Oskari vaim möllavat, kuulu järgi olla seal ühes kaevus kunagi ammustel aegadel üks noor neiu elu jätnud ja üldse väitis Tõramaal käinud pendlimees, et külastuskeskuses olla vähemalt üheksa surnud inimese energia.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=283197&q=kummitab

Miks kummitab ja mida kummitusega peale hakata?

Tiit Vasmann, ekstrasenss ja ravitseja: "Kummitused on vaimkehad ehk siis hinged, kes ei pääsenud edasi nn jumala palge ette, vaid on jäänud mingil põhjusel maa peale kinni. On see siis olnud vägivaldne surm – hing ei saa lahkuda, kuni ei ole tasunud oma võlga –, või siis ka mõningad enesetapujuhtumid.

Enesetapp on üks suuremaid patte ja selle eest ootab vaid üks tee kohta, kus tuhande aasta jooksul hing aeglaselt ja väga piinarikkalt tükkideks rebitakse – jutt siis põrgust.

Hinged, kes on jäänud siiamaailma kinni, püüavad elavatele märku anda, mis neid vaevab. Vaimkeha üritab saada ühendust inimestega, kellele ta loodab oma sõnumit edastada, olgu see siis milline tahes. Inimene aga, vastupidi, võtab asja naljana ja pahatihti isegi hakkab mõnitama. See viib aga vaimkeha vihani ja siis ta võib ka märatsema või kurja tegema hakata.

Kõige parem oleks vaimkeha kontakti võtmise katse korral proovida kokku leppida mingi sidevõimalus, näiteks koputused.

Teine asi on aga vägivaldse surma puhul, kus keegi on tapetud ja ta hing on jäänud kinni. Ka see vaimkeha üritab oma surma põhjust või siis sõnumit edastada. Parem oleks kutsuda oma ala asjatundja, kellel on kogemusi hingedega suhtlemisel, kui hakata ise neid ärritama. Enamasti soovivad need õnnetud hinged vaid õnnistust ja ärakuulamist – selleks, et pääseda minema. Nad ei tee tavaliselt midagi halba."

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=285253&q=kummitab

Suvereportaaž: Aegna saarel kummitab

Lahke laevakapten, võimalus ihuüksi kaunis rannas viibida ja kolm lugu kummitustest - selline on lühikokkuvõte ühepäevasest merereisist Aegna saarele.

Plaan Aegna saart külastada küpses peas juba mitu nädalat, kuid kuidagi ei sobinud plaan töögraafikusse. Lõpuks siis eelmise reede õhtul otsustasime - lähme hoopis üheks päevaks.

Kell kaheksa hommikul Linnahalli taga piletijärjekorras kohti sisse võttes kostsid värava taga laeva oodanud inimesed meie ehmatuseks: piletid on välja müüdud. Naeratav piletimüüja vaatas meid läbi luugi ja kinnitas nukrat infot. Kuid pakkus, et võime kaptenilt uurida, äkki võtab too meid peale. Võttiski!

Väike laev Juku mahutab 36 inimest. Veel mõne aasta eest sõitis saare vahet suurem, 90kohaline Aegna. "Juku asemel võiks ikka Aegna käia, Savisaar selle meile vahepeal käima pani, aga nüüd sõidab see Kihnu-Ruhnu vahet," ütles üks kolmest põlisest kohalikust.

Erarannas suplemas

Tund hiljem sammusime juba Aegna saarel. Seal, kus vanasti oli pood, on end sisse seadnud vabatahtlikud päästjad, kes saarel olijatele kõikvõimalikku abi annavad. Seal, päästja Markoga lobisedes, jõudsime selgusele, et kui Lemmikunina kandis ujuda ja uppumisohtu sattuda, siis ega keegi kuule.

Just Lemmikunina juures me peatusimegi ja nautisime üksi rannas olemist, sooja vett ja väikest grilli. Tunne, nagu viibiksid erarannal. Kes on väsinud enda kõrval rannas mõttetut loba kuulmast, siis võtke rannalina ja minge Aegnale. Kuigi saar on väike (2,93 ruutkilomeetrit) ja rahvast läheb sinna masside viisi (eriti nädalavahetusel), siis juhtub kuidagi nii, et neid inimesi näeb ainult saarele minnes ja sealt tulles, laeva peal.

Mõtlesime külastada ka mõnda sõjaväeaegset kaitsepatareid, mis kuulusid Peeter Suure merekindluse juurde. Neid ehitati ja täiustati Teise maailmasõjani. Praegu on need varemetes, kuid sinna me ei jõudnudki, sest meie teele jäi Loodushariduse keskus, kus korraldatakse Tallinna linna raskestikasvatavate lastelaagreid suvel.

Selle väravas kõnetas meid punases kirjus kleidis Luule, kes oli varmas meiega muljeid jagama. Tema rääkiski meile Aegna saare kummitustest.

Kummitused Heid ja Karla ajavad hirmu nahka

14. sajandil elanud saarel kaluripoeg Maar, kellele lubati pruudiks kaunis Heid. Tüdruk tutvus aga noore majakavahiga, noored armusid. Kohalikud rääkisid neid taga ja ka Maar sai asjast haisu ninna ning kutsus majakavahi rannale duellile. Võitluse käigus Heidi üle sai Maar surma. Heid oli lapseootel, kui külarahvas mõistis ta surma - ta pandi vanas tühjas majas põlemas. Nüüd käibki Heid valges kleidis metsateedel kõndimas, rääkis kummitusest naine, kes ise teda näinud ei ole.

Aegna Saarel on ka kummitav soo. Aastate eest tulnud noored Soome kaupmehed saarele, et mitte sõjaväkke minna, ehitanud endale elamise ja saanud hakkama. Saarele saabus ka uusi inimesi, kellele selleks ajaks juba vanade põhjanaabrite rikkus meeldima hakanud ning nõnda mehed maha koksatigi ning krõnkasoosse maeti. Nüüd soos kummitab.

Jutuvestja seda ise ei usu ja suudab loo reaalselt ära seletada: Mets on soine, pehkinud kännud siravad kuu paistes ja kohati võibolla helendavad ning siis tekibki tunne, et kummitab. Müüt või tegelikkus, ei tea keegi.

Kolmas kummitus on Karla, kes elas saare alguses vanas tuletõrjekuuris. Karla tahtis, et teda saarele maetaks, kuid ta maeti omade juurde mandrile. Nüüd käib Karla saarel, sööb ja joob inimeste taldrikutest ja õllekappadest.

"Kui Karla maja trepil jalga puhata, on kuulda, kuidas Karla naerab," ütleb Luule.

Nali viis hirmuni

Luule räägib, kuidas ta aastate eest tahtis ühele saarele tulnud komandandile natuke nalja teha, kuid see lõppes naise surmahirmuga.

"Vihma sadas, mängisime kaarte, jõime õlut. Komandant küsib, kas siin kummitab ka. Mina räägin Karlast. Tema vastu, et mis mees teeb...," räägib naine, kes saarel töötanud üle 30 aasta.

"Mis ta ikka teeb, midagi ei tee, õlut käib joomas. Näe, paneme talle siia tabureti peale klaasi õlut," ütles ta siis komandandile vastuseks. Kaardimäng olla jätkunud, õlletoop tühjaks saanud, Luule olla siis tabureti pealt klaasi haaranud ja õllel hea maitsta lasknud, kui komandant olla püsti karanud: Karla on su õlut joomas käinud!

Püüa sa siis seletada, et Karla tegelikult ei käi ja kummitused on väljamõeldud. Magama minnes olnud naisel nii suur hirm, et palus Luulel luba ta käest kinni hoida, kuni uinub.

Katkuhaiged toimetati Aegnale

Saarel on pisike 17. sajandist säilinud surnuaed, kuhu on suuremas osas maetud katkuhaiged. "Tallinna linn saatis katkutõbised Aegnale," räägib Luule, et Aegna olnud omal ajal karantiinisaar.

Surnuaias on vanad roostes ristid, vanimad aastast 1710.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=289000&q=kummitab

Läti uudis 22.02.2007 00:01 Uudised pärinevad Valka ajalehest Ziemellatvija Kommenteeri | Loe kommentaare Tiiki kukkus kummaline objekt

Hiljuti avastati Karki vallas ühe talu tiigi jääst 90 cm läbimõõdu ja kuue sümmeetriliselt paikneva justkui kiirega auk, mis kahe päeva vältel ei jäätunud. Oletatakse, et tiiki kukkunud objekt pidi olema tuline. Võimalikuks peetakse nii meteoriiti kui raketi või lennuki küljest kukkunud tükki.

Üks Läti tuntud ekstrasenss ütles, et tiigi ümbruses on kõikuv radioaktiivsus. Valka tuletõrje- ja päästebrigaadi esindaja oli pealtnägijate sõnul pärast mõõtmisi silmanähtavalt ärev, soovitades kellelgi kaaliumjodiidi tablette võtta ja sündmuspaigal seljas olnud rõivad metallkasti peita.

Hiljem selgus, et aparaadid on rikkis. Pärastised kordusmõõtmised näitasid, et hirmuks pole põhjust.

Talu peremees on väidetavalt nõuks võtnud tõde selgitada ja oma kuludega korraldanud tuukrite töö, misjärel olevat selge, et tiigi põhjas on lehtrikujuline auk.

Anomaalsete nähtuste keskuse UFOlats esindajad käisid sündmuskohal laupäeval. Nende hinnangul inimestele ega keskkonnale mingit ohtu pole. Salapärane objekt pakub neile suurt huvi, olukorraga tutvumise järel oli neil rohkem küsimusi kui vastuseid. Täpsemaid selgitusi lubavad nad kahe nädala pärast.

http://www.valgamaalane.ee/260207/esileht/varia/25008971.php

Oisulased liitsid tamme ja mõisapreili hingeOisulased liitsid tamme ja mõisapreili hinge 23.07.2005 00:01 Tiit Reinberg, reporter

Oisu rahvamajas kummitava mõisapreili hinge rahustamiseks tegid kohalikud inimesed rahvamaja ees ära kuivanud tammest tema kuju.

Oisu vallavanem Toomas Marrandi ütles, et rahvamajast mõne meetri kaugusel kasvanud tamm hakkas kuivama kaks aastat tagasi. Et ta oli maja poole kaldu, tuli maha võtta. «Me ei raatsinud tamme niisama maha saagida, nii tuligi mõte teha tüvest mõisapreili kuju,» sõnas ta.

Marrandi teada pole kunagi õnnetu armastuse tõttu endalt elu võtnud mõisapreili hing siiani rahu saanud ja kummitab rahvamajas. «Ta ei tee kellelegi paha, käib lihtsalt majas ringi,» selgitas ta. «Kümme aastat tagasi, kui siin muuseum avati, kuulsid paljud inimesed tema samme.»

25 meetri kõrguse tamme vanuseks hindas Marrandi 150 aastat, sama vana peaks nüüd olema ka mõisapreili. «Katsusime selle kujuga vana puu ja mõisapreili hinge ühendada, et nad saaksid mõlemad rahu,» lisas Marrandi. «Kuidas see õnnestub, näitab aeg.» Puutüvest mõisapreili väljasaagimise usaldasid oisulased vigursaagijatele Ly ja Raul Tederile.

Mõisapreili valmis nelja päevaga, Marrandi teada inimestele tulemus meeldib.

Mõisapreilil on pikkust 180 sentimeetrit nagu vallavanemalgi. Tamme läbimõõt rinnakõrguselt oli 90 sentimeetrit, aga siinkohal jättis Marrandi mõisapreili ülejäänud mõõdud enda teada. «Mõisapreilide puhul sellistest asjadest ei räägita,» põhjendas ta.

Et kuju mitmele põlvele silmailu pakuks, on ta linaseemneõliga üle pintseldatud. «Puutüvi on juurikatega maas, seetõttu pole kartust, et kurikaelad ta ära virutaksid,» märkis Marrandi.

Oisu valla kultuurijuht
Piret Lai ütles, et on mõisapreiliga kokku puutunud. «Mõnikord läheb rahvamaja köögis uks lihtsalt lahti, kuigi mingit tuuletõmbust pole,» sõnas ta.

Lai väitis, et tema preilit ei karda. «Kui uks läheb iseenesest lahti, teretan teda viisakalt ja toimetan oma asju edasi,» ütles ta.

Kodulugu: Virumaa mõisate kohta liigub tondijutte 05.08.2008 00:01 Andres Pulver, toimetaja Katrin Makko

Lääne-Virumaa mõisate pikk ja kirev ajalugu on aluseks erinevatele muistenditele, lugudele ja õudusjuttudele.

Viiteid paljudele Virumaa mõisatele võib leida juba mitme sajandi vanustest üleskirjutatud rahvapärimustest, kust kumab tihti läbi eesti talupoegade viha saksa mõisnike vastu.

Vanades regilauludes on nimetatud erinevaid “halbasid mõisasid”, kus talupoegi kurjasti koheldi, rohkelt piitsa anti või pahatihti ka julmalt piinati.

Kritiseerivalt on lauldud näiteks Vihula mõisast, mida selles loos võrreldi Sagadiga:

Küll tunneb Vihula valla,

Sagadi valla vahelta,

kihelkonna keskelta:

härjad sõivad ikkiessa

tiumehed teibastessa

vainud vaesed vardaessa.

Sama regilaul jätkub Sagadi mõisa kiites:

Küll tunneb Sagadi vallas

meie valdade vahelta

kihelkonna keskelta:

härjad söövad heinamaalla

hobused orasmäela

teomehed tinatoassa

vaimud vaskekamberissa.

Inimnahast kantsikud

Teatakse, et paljudes Eesti mõisates oli ka piinakambreid, mis asusid tavaliselt keldris. Need on äratuntavad konksude järgi, mis võlvile kinnitatud, kuhu siis inimene riputati või seoti, et teda piitsutada või muud moodi piinata.

Tuntud eesti folkloristi Mall Hiiemäe sõnul olla üks vana eideke teadnud rääkida, et tema koduvallas olnud ennevanasti mitu põlve tagasi selline kole karistusviis. Seda tehti inimesele, kes teenis ära rängima karistuse. Tal võeti selja pealt noaga nii palju naharibasid kui võimalik. Ribad olid umbes kahe sõrme laiused. Need pargiti ära ja saksad lasid endale neist kas kantsikuid (lühike nahkpiits – toim.) või midagi muud meisterdada.

Nahka võeti elavalt inimeselt – see oli piinamisviis. Kaua piinatud veel elasid ja kas nad üldse pärast terveks said, ei tea. Neid naharibasid nimetati eidekese sõnul veel jutadeks.

Näiteks Haljala vallas asuva Aaspere mõisa õues olevat olnud väike maja, kuhu kedagi ei lastud – sees jutakerad ja verine puss veel alles.

Kummitab, kummitab!

Nagu on tihti paljude vanade hoonetega, nii on ka Lääne-Virumaa mõisatega. Neist liigub rahvasuus erinevaid tondijutte.

Näiteks räägitakse, et Karkuse mõisaproua olnud pisut pelgliku loomuga ning ei tahtnud öösiti eriti üksi olla. Sestap kutsus ta ühe vabadikunaise endale seltsiks, kui ta pidi ööseks üksi jääma. Proua käskinud naisel endaga kaarte mängida. Keset mänguhoogu kuulsid naised südaööl äkitselt kõrvaltoast kõva kolinat.

Uks avanes ja naiste poole sammus valge vasikas. Naised ehmatasid kõvasti ja jooksid kiljudes teise tuppa, kus neid ootas uus ehmatus – keset põrandat seisis puusärk, mille kõrval istus kahe peaga vanamees. Üks pea oli inimese, teine vasika pea moodi. Käes hoidis vanamees kolmeharulist raudharki.

Naised jooksid suure kisaga teenijatüdrukute tuppa ja ajasid need maast lahti. Üheskoos mindi tagasi nähtut üle piiluma, kuid toad olid tühjad ning tolmukorraga kaetud. Sellest ööst alates polevat mõisaproua enam kaarte mänginud ning ka viirastusi ta enam ei näinud.

Küll aga kohtas viirastusi üks külanaine, kes sealkandis metsas seenel käis. Naine oli puu alla tukkuma jäänud, kui tema juurde tuli võõras mees ja käskis endale järgneda.

Mõne aja pärast jäi mees seisma ja käskis naisel kõrvale vaadata. Natuke maad eemal põles suur tuli, mille ümber istus hulk mehi. Tule sees istus aga ihualasti naise hiljuti surnud sugulane.

Mehed võtsid viina ja pakkusid jooki ka tules istujale, vahepeal aga torkisid teda kolmeharuliste harkidega, mispeale mees valjult karjus.

Teisel pool põles samasugune tuli, ainult tule sees istus hiljuti surnud Karkuse mõisa mamsel, kelle pea oli sarvi täis. Selle tule ümber viina ei joodud, vaid mehed tantsisid ümber lõkke ja viskasid muudkui puid peale.

Naine ehmatas väga, lõi käsi kokku ja hüüdis: “Oh sa helde Jeesuke, kui hirmsasti neid seal vaevatakse!” Seepeale tuled kadusid ja naine leidis end taas puu alt istumast.

Sagadi mõisas pidavat aga kummitama mõisapreili vaim, kes oli tapnud end igatsusest armastatud maapoisi järele. Tol ajal võisid ju kõrge soo esindajad abielluda vaid seisusekohaselt sobiva armastatuga.

Mõisapreili vaim

Sarnane lugu on teada ka Rägavere mõisast, kus aadlipreili maapoisiga kapis nahistades vahele jäi ning kurjasti karistada sai. Räägitakse, et siiani võib kapist sosinat kuulda.

Üks lugu on veel Muuga mõisast, kus tüdruk istunud oma toas ja kuulnud köögist kolistamist. Piilunud ukse vahelt ning näinud, kuidas vanad mõisapreilid, kes ammu surnud, mitmekesi koos koogitainast kloppinud. Preilid olla veel tüdrukule öelnud: “Maie, ära sina nüüd vahi. Nüüd pole sinu aeg.”

Tihti on raske öelda, kas sellised lood on saanud alguse väljamõeldistena või on neil ka tõepõhi all. Sellest hoolimata vanarahvas arvas, et mõisates kummitab, kuna mõisnikud olid olnud kurjad inimesed, kes rahvast piinasid, ega tohtinud nüüd puhata.

http://www.virumaateataja.ee/060808/esileht/kodulugu/15048142.php

Teadja või šarlatan

Teadja või šarlatan

Tüüpmõtlemine väidab, et olemas on vaid see, mida saab silmaga näha, veel parem, kui käega katsuda. Mis nendele kriteeriumidele ei allu, liigitub rumaluseks, ebausuks või soolapuhumiseks.

Jutt ei käi ufode olemasolust või kujutluslikkusest, pigem meie lähemast ümbrusest või koguni inimesest enesest. Alates veesoonte mõjust unele ja lõpetades geenidega, mida ju ka ei saa palja silmaga näha ega käega katsuda. Üks müstika puha.

Alles pool tuhat aastat tagasi tekitas väga ägedat vastuseisu mõte, et Maa polegi universumi keskus, vaid liigub hoopis ümber Päikese. Tarvitusele võeti kõige karmimad meetmed, et sellist ebausku, mis kõigutab maailma aluseid, koos juurtega välja rookida. Omal kombel roogitigi, aga midagi tarka sellest ei tulnud.

Tänapäeval ei kahtle keegi maakera ümmarguses kujus, gravitatsioonijõus või vitamiinide olemasolus. Isegi selline müstiline ja ilmvõimatu asi nagu elekter on nii igapäevaseks saanud, et märkame selle olemasolu vaid siis, kui see kaob, jättes järele seiskunud elu kaose.

Küllap on inimesele igiomane olla mõtlemises võimalikult mugav: mis olemas ja tunnustatud, see on, muuga ei tasu pead vaevata. Ja alati on kindlam mitte uskuda. Et kaaslaste silmis narriks ei jääks.

Kas tänasel päeval meie seas elavad peenema tajuga inimesed, kes tunnetavad seda, mis tuimematele jääb tabamatuks, on teadjad või sharlatanid, ei oska keegi kindlalt öelda. Tõenäoliselt on esindatud mõlemad liigid, suhtega suuresti ebateadjate kasuks, kes oskavad inimeste kõikuvat usku kauka täitmiseks kasutada, vähendades tõeliste teadjameeste ja -naiste teabe väärtust. Nii lähebki pahatihti kõrvust mööda mõni tavatuna tunduv tarkus, mille tähelepanelikust kuulamiset võiks olla palju abi.

Pettusega pikitud ja võltsimist tulvil maailmas ei julge keegi teist inimest niisamagi uskuda, saati veel siis, kui ta räägib midagi ebaargist või senikuulmatut. Enamasti pole kellelgi aega teist inimest nii põhjalikult kuulata, et süüvida tema mõtteilma, analüüsida kuuldut, kasutades arukust, iseseisvat mõtlemist ja otsustusvõimet. Ning sisetunnet, et teha vahet võimaliku ja võltsi vahel.

Jääb vaid loota, et mõni meieaegne Kopernik või Galileo Galilei ei saaks ebateadlasena välja naerdud ega satuks inkvisitsiooni küüsi.

http://vana.www.virumaateataja.ee/index.html?op=lugu&rubriik=8&id=3934&number=172

UFOga kohtunud naine esitleb raamatut (2) 01.04.2006 00:01

iisteist aastat tagasi kohtus paidelanna Anna Merkulova UFOga. See mälestusväärne sündmus äratas seni lihtsat laohoidja ametit pidanud naises selgeltnägija- ja ravijavõimed.

“Tänaseks on järjekord minu vastuvõtule kasvanud kuude pikkuseks ning nii see asi enam ilmselgelt jätkuda ei saanud,“ ütles Paide-Annaks kutsutav selgeltnägija.

Nii tuligi Anna mõttele oma lugu kirja panna ja avaldada see raamatuna. 17. aprillil kella 14-15 esitleb Paide-Anna oma raamatut “Minu külalised” Rakveres, Lääne-Virumaa keskraamatukogu IV korruse konverentsisaalis. (VT)

http://www.virumaateataja.ee/030406/esileht/uudised/15029771.php

Igor Volke on näinud kolme ufot (5) 29.12.2006 00:01 Eva Klaas, reporter

Eesti tuntuima ufoloogi Igor Volke sõnul avastatakse Eestis igal aastal viis-kuus anomaalse keskkonnanähtuse juhtumit, nende tegelik arv on umbes kümme korda suurem.

Mida nimetatakse anomaalseteks keskkonnanähtusteks?

Minu jaoks on keskkonnaanomaaliatel neli põhikategooriat. Esimese kategooria moodustavad keskkonnavalgus ja energeetilised nähtused. Need on igasugused sambad, kettad, kerad, mis helendavad ja liiguvad.

Teiseks kategooriaks on lennuobjektid, millel on lennuvahendi tunnused ning mida tuntakse ka ufodena.

Eraldi rühma moodustavad sellised keskkonnafüüsikalised kompleksid, mida poltergeistidena tuntakse, näiteks põlengud, purunemised, esemete lendamised.

Ning neljandasse kategooriasse kuuluvad psüühilised ja psühhosomaatilised nähtused, mille puhul inimesed näevad olendeid, puutuvad nendega kokku ning saavad mingisugust informatsiooni. Neist neljast põhikategooriast on viimasel aastal rõhk lennuaparaatidel.

Millised on olnud viimased kokkupuuted ufodega?

14. detsembri öösel oli väga suure metalse objekti vaatlus Männiku küla lähedal, suunaga Saku poole.

Augusti alguses oli väga huvitav juhtum Tõdva jõe lähedal. Taldrikukujuline objekt laskus hommikutaevas ühe põllu kohale ja jäi pidama, vaatlejaks oli lennujaama töötaja, kes teadis väga hästi, et sellisel kellaajal ei saa lennuk tulla. Ta sõitis just tööle, pidas auto kinni, keeras klaasi alla, hindas olukorda ning alles siis sõitis edasi.

Kas ka teil endal on olnud kokkupuuteid anomaalsete nähtustega?

Vahetult on kokkupuuteid olnud kolmel anomaalsete keskkonnanähtuste vaatlusel: 1972. a Koiva jõe ääres, 1979. a Viljandi lähedal ja 1982. a Märjamaa kohal. Need on olnud lendavate objektide kaugvaatlused, kus on olnud võimalik anomaalsust tuvastada. Nende objektide puhul ei olnud tegemist sõjaliste eksperimentidega ega teada-tuntud lennuvahenditega.

Kui tihti Eestis keskkonnaanomaalseid nähtuseid märgatakse?

Eesti keskmine on viis-kuus anomaalse keskkonnanähtuse juhtumit aastas, see on üsna standardne. Kui sellele kohaldada USA ja Prantsusmaa professionaalsete uurijate tulemused, kes väidavad, et vaid 10 protsenti vaatlusi tuleb avalikkuse ette, annaks see Eestis 50-60 juhtumit aastas. Kui arvestada, et meil on 1,3 miljonit elanikku, siis on see väga kõrge protsent.

Et olen oma uuringutes suhteliselt sõltumatu ega pea kellelegi aru andma, siis on uurimismeetodite valik mu enda otsustada. Kui on väiksemgi kahtlus, et allikas pole usaldusväärne, või tunnen informatsioonis ära, et tegemist on eksitusega, siis ma juhtumit lähemalt ei uuri.

Miks ufod tulevad?

Ma ei oska öelda, ei ole isegi püüdnud seda seletust vormistada. Jääb mulje, et on mingid targemad peremeesolendid, jääb mulje, et maa peal on mingisugused salastatud piirkonnad, aga mis see tervik on ja kuidas see välja näeb, on keeruline seletada.

Kas aasta lõpp on anomaalsete nähtuste poolest muust ajast rikkam?

Ei. Üldiselt vaatluste arv pimedal perioodil suureneb, aga mitte anomaaliate arv. Jõulude ajal ei ole ka seda, et inimesed on ootel ja mõtlevad natuke põnevamalt.

Kas ufod on andnud ka mingisugust informatsiooni?

1950ndad oli väga aus periood. Tegelasteks olid inim- või vaimtüübid ja sageli vahendati sõnumeid tuumasõja keelustamiseks ja selle eest hoiatamiseks, oli üleskutseid moraalsusele ja usule. Maailmaparandamise tendents oli sõnumites täiesti märgatav. Kogu aeg rõhutati, et lõpetage sõda, lõpetage keskkonna reostamine. Folkloorsena jätab see mulje, et siin ongi meie endi esile kutsutud peegeldused, mis õpetavad meid elama - et olge targemad, paremad, viisakamad, armastage keskkonda, ligimest.

Milline on olnud teie teekond keskkonnaanomaaliate uurijaks?

1968. aasta augustis tundsin selget piiri ületamist, kui mulle järsku avanes ettekujutus, et maailma filosoofiad, religioonid ja fenomenoloogia peavad moodustama ühise terviku. Sain aru, et need ei ole mingid inimrassi episoodilised, somnambuulsed ega spontaansed otsingud, vaid seal on mingisugune üks skeem, sest teadmised, mida erinevad religioonid püüavad inimesele anda, oleks nagu ühest nõukojast tulnud.

Märkasin, et hinge ettevalmistajaks oli Hruštšovi poliitiline sula. See tõmbas stalinismile piiri vahele. Sain aru, et ka kõige totalitaarsemad süsteemid mingisuguste tunnuste järgi uuenevad.

Hiljem hakkasid sündmused ja fenomenid ise tähelepanu köitma. Läksin tööle toonase siseministeeriumi alluvusse, sõjaväestatud tuletõrjesse, et saada rohkem aega. Vaba aeg kuulus õpinguteks, enesetäienduseks ja uuringuteks. Väga palju tuli lugeda, konspekteerida ja süstematiseerida.

Ennast tuli täiendada niisugustes distsipliinides nagu astronoomia, bioloogia, kosmoloogia ja filosoofia. Tuli uurida kriminalistika aluseid, brošüüre lugeda. 1970. aastatel pidas Tunne Kelam loenguid, tal oli ka kirjandust, Eduard Nurja oli tollal spiritualistliku liikumise ristiisa.

Vahemikus 1975-1979 sain aru, et kohalik informatsioon kogunes Tõraverre. Mina ja Tunne Kelam rääkisime omavahel läbi ning otsustasime hakata Eestis süstemaatiliselt anomaalsete nähtuste kohta informatsiooni koguma. Kõigepealt tuli ette valmistada andmebaasid, kust siis edasi minna.

Kui palju Eestis üldse praegu ufouurijaid on?

1985 formeerus Inseneride Maja juurde AKRAK ehk Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registratsiooni ja Analüüsi Komisjon, mille üheks asutajaks olin ka mina.

Nimi on sellepärast nii keeruline ja lahtiseletatud, et tol ajal julgeolekukomitee kontrollis taoliste organisatsioonide moodustamist. Seal tegutsenud 25-30 inimesest on osa Eestist lahkunud, mõned on surnud, aga teised on olemas ja vajadusel me saame näiteks ekspressuurimisrühmi moodustada.

Aga see ei ole enam registreeritud ja me tegutseme sõpruskonnana.

http://www.virumaateataja.ee/291206/esileht/15035314.php

Enn Parve huvitub kummitustest (11) 27.08.2008 00:01 Raivo Raigna, reporter

Geobioloog Enn Parve on Virumaal üks tuntumaid paranähtuste uurijaid, kellel üleloomulike jõudude kohta oma seletus.

Kummituste teema on käesoleval suvel Eestis populaarne, sest Kanal 2 käivitas juunis sarja “Eesti kummitused”, millel arvukas vaatajaskond. Milline on teie kui tuntud geobioloogi hinnang Kanal 2 ettevõtmisele?

Olen võimalust mööda püüdnud jälgida selle telesarja saateid, sest käsitletav teema haakub küllalt tihedalt minu teise elukutse - geobioloog - problemaatikaga.

Meie maailm, nii füüsiline kui vaimne, ja elu olemasolu selles püsib ju tulenevalt energiate paljususe vastastikusest toimest ja põhjuse-tagajärje seaduse kehtivusest mis tahes valdkonnas. Siit ka “kummituste” olemuse otsene seos igasuguste kiirguslike energiaväljadega – kaasa arvatud informatsioonienergia.

Antud saate plusspooleks pean suhteliselt neutraalset konteksti. Vaatajale jäetakse ruumi ja aega oma nägemuse, arvamuse ja mõistmise kujundamiseks. Telesarja jälgijale pakutakse pildiridu sündmustest, kohtadest, inimestest, mälestustest, “legendidest”. Saategrupp ei suru peale oma ülepingutatud hoiakuid ja väärtushinnanguid ega püüa ka midagi vägisi ümber lükata.

Miinuseks on natuke lapsik müstika ja salapära hõngu hoidmine siiski väga tõsiste ja sageli ka inimeste elus oluliste ning pöördeliste nähtuste tegeliku olemuse kajastamisel.

Vähe on saadetesse põimitud arvestataval tasemel, ka teaduslikul, ekspertide arvamusi-seletusi-tõlgendusi psühholoogilise ja vaimse peenenergeetika lahtirääkimisel, näitamisel. Väga sooviks kuulda keskkonnaanomaaliate tõsiseid uurijaid Ilmar Soomeret, Igor Volket jt.

Kummitusi on samastatud piinatud hingedega. Milline on teie seletus neile?

Niinimetatud piinatud hinged on vaid üks pisike rühm kummituste kirevast “seltskonnast”.

Vaadates teemale laiemalt, kuuluvad siia veel orbid, poltergeism, nn luupainajad, haldjad, ahjualused, majavaimud, inglid, tondid jne. Ja nagu teada, pole nad sugugi kõik piinatud ja pahad. Sõna “orb” tuleb inglise keelest: other reality being – teise reaalsuse olend. Kui me vaatame sõna “kummitus” keelelis-sümbolistlikku tähenduslikkust, siis võiksime ju öelda ka “pingutus”, “paisutus”, “püüdlus” – et anda endast, oma reaalsusest märku meie füüsilise mateeria maailma.

See inimtunnetuse valdkond vajaks rahulikku pikemat jutuvestmist heas ja teema taustaga mõneti tuttavas seltskonnas, et mõista meid ümbritseva elu mitmetasandilisust veelgi paremini.

Iga meie päev on ju täidetud sündmuste, kohtumiste, erinevate inimeste, suhtumiste, suhtlemiste, probleemide, lahendamata tülide, vastatud ja vastamata jäänud küsimuste, heade ja halbade tegude, pidude ja sõdadega.

Sageli jäävad õiged põhjused välja selgitamata, õiged tagajärjed saavutamata. Siin tekivadki nii füüsilised kui vaimsed ebakõlad esialgu meie füüsikalises reaalsuses, mis kanduvad üle vaimsesse reaalsusesse koos sündmuste aegumise, inimeste surma või ebaõigete hoiakute ning suhtumistega. Alles jääb aga meenutus, mälestus, informatsioon kõigest olnust, tehtust, toimunust.

Tuletades jällegi meelde põhjuse-tagajärje seadust, hakkavad asjad, mis vajavad lõplikku ja õiget lahendust, ühel hetkel endast märku andma läbi energeetiliste pingete meie maailma füüsikalis-keemilises reaalsuses.

Üheks taolise nähtuse seletuseks saabki pidada kummituste olemasolu, mis tahes vormis või energias nad siis end ilmutavad. Seda ka unes või nägemustes.

Nägemus on ajulainete sageduslikke näitajaid aluseks võttes unest erinev teadvuse seisund, mille jooksul inimaju ja (ala)teadlik teadvus võtavad vastu neile suunatud või määratud informatsiooni kas siis sõnalis-häälelises või pildilises geomeetrias.

Seega olgem aupaklikud. Kuulakem, vaadakem, tunnetagem nad ära. Püüdkem mõista nende sõnumit, abipalvet või märguandeid-hoiatusi.

Ärge unustage, et kõik siin maailmas saab alguse ikkagi ainult meist endist. Prohvet Mohammed (u 570-632) on kunagi öelnud: “Inimese tõeline varandus on need head teod, mida ta maailmas teeb.”

Paraku on valitsev hoiak kummituslike nähtuste suhtes aegade hämarusest alates religioosse tasandi poolt kujundatud kuidagi halvustavaks, asjatut kartlikkust sisendavaks, nähtuse õiget olemust varjavaks.

Kas olete olnud ka ise kummituste ja muude üleloomulike nähtuste tunnistajaks?

Jah, on olnud võimalus isiklikult kohtuda kõrgema teadvusetasandi “kummitustega” siinsamas Virumaa metsades.

On olnud ka nägemusi. Nende informatiivne sisu on kinnitust leidnud hilisematel eluaastatel.

Mitu korda on lugupeetud Igor Volke kutsunud mind koostööd tegema keskkonnaanomaaliate ja nn UFO-juhtumite uurimisel. MTÜ Geopaatia Seltsi liikmena olen osa võtnud ekspeditsioonidest Tallinnas, Saaremaal, Hiiumaal, Vormsil, Lõuna-Eestis ja ka Virumaal.

Austades kaasinimesi, nende elupaiku ja aupaklikkusest kõrgemate elu- ning teadvuse vormide vastu, ei sooviks ma siiski täpseid kohti nimetada.

Millised on Virumaa tuntumad kummitustega seotud paigad? Millised on siinsed huvitavamad juhtumid?

Öeldakse, et kingsepal endal ei pidavat korralikke kingi jalas olema. Nii jään ka mina täpse vastuse oma kodukandi kummituste kohta võlgu.

Siiski meenuvad esmalt Essu mõisa tondid ja Kiltsi lossi valge daam kollase koerakesega; kirikhärra, kes õpetajate toast tulles tervitas hommikul vara koolijõudnud õpilasi ja neist möödudes trepil õhku haihtus; Liivi sõja aegu kahekordse laega keldrisse peidetud ja sinna jäänudki naised-lapsed, kes tänapäeval keldrist kartuleid tooma läinud koolipoisi nõnda ära ehmatanud, et too ummisjalu minema joostes uksedki lahti unustanud – külm võttis hulga kartuleid ära.

Paranähtustest on kirjutatud läbi ajaloo arvukalt raamatuid ja tehtud dokumentaalfilme. Kui tõsiselt võetavad on nendes filmides jäädvustatud paranähtused?

Raamatute puhul vaatan esmalt üle bibliograafia osa, kasutatud kirjanduse ja keda on otseselt tsiteeritud.

Olen lugenud Oskar Looritsat, Ilmar Soomeret, Jacques Valléed, William Baldwini, Lucy Pringle’it. Filmide puhul eelistan telekanalit Discovery Science. Kõik me näeme ju maailma erinevalt ja suhtelise tõe enda tarvis kujundab iga inimene ise.

http://www.virumaateataja.ee/270808/esileht/15048643.php

"Tuled olid suured, erkpunased ja vilkusid!"

Naisega sauna sõitnud Põlvamaa talunik nägi metsa kohal saladuslikult plinkivat tuledekolmnurka, mis tema arvates oli tundmatu lennumasin.

Kui Holvandi küla talupidaja Aunis Rohelpuu esmaspäeval umbes poole üheksa paiku õhtul koos abikaasa Anneliga naabrite sauna sõitis, märkas naine, et üks lennuk seisab metsa kohal. Aunise sõnul oli taevas kolm punast vilkuvat tulukest, mis sarnanesid värvimuusikaga. "Laternad

moodustasid kolmnurga. Tuled olid suured, erkpunased ja vilkusid vaheldumisi. Lennumasin võis olla 500 meetri kõrgusel ning meist umbes kilomeetri kaugusel," kirjeldab Aunis. Võib-olla oli see ikkagi lennuk või kopter? "Lennuk ei seisa paigal. Ja kopter müriseb kõvasti," ütleb Aunis.

Tulukesed sõitsid metsa taha

Tundmatu lennumasin seisnud paigal veidi üle minuti ja hakkas siis aeglaselt, igasuguse mürata, Räpina suunas liikuma. Vilkuvad tuled liikusid umbes pool kilomeetrit ja kadusid männimetsa taha. Aunise arvates pidanuks tulukesed varsti taas nähtavale ilmuma, kuid need jäidki kadunuks.

Kokku nähti taevamängu umbes kaks-kolm minutit. Ühtegi fotot abielupaar kahjuks ei teinud, sest aparaati ega mobiili ei olnud kaasas.

Rohelpuu sõnul on taolisi tulukesi Põlvamaal varemgi nähtud. Näiteks on neid märganud tema tädipoeg.

Eriotstarbelisel lennul kopter?

Lennuliiklusteeninduse ASi lennujuhtimisosakonna juhi Üllar Salumäe sõnul on pimedas objektide kõrgust väga raske hinnata, kuid kolme punast tuld standardselt valgustatud sõidukil olla ei saa. "Kohustuslikuna peaks lennukil olema ühe tiiva otsas punane ja teise otsas roheline. Lisaks on mõnel lennukil sabas veel üks punane tuli kokkupõrke vältimiseks," räägib Salumäe. Purilennukid, motodeltaplaanid ja ka kuumaõhupallid pimedas ei lenda. Salumäe arvates võis talunik näha kopterit, mis tegi eriotstarbelist lendu või oli tegu lennuvahendiga, millele omanik ise on tuled külge pannud. Piirivalve lennusalga kopteritest on kolm tuld vaid Vene päritolu Mi-8-l: kaks punast ja üks roheline. Kuid see kopter esmaspäeva õhtul Põlvamaal ei lennanud.

Astronaut Edwin Aldrin: Kuul jälgis meid ufo 03.08.2006 09:34

Esimeste inimestena astusid 21. juulil 1969. aastal Kuu pinnale USA astronaudid Neil Armstrong ja Edwin Buzz Aldrin. Nüüd on Aldrin avalikult tunnistanud, et Kuul jälgisid nende tegevust tundmatud lendavad objektid, kirjutab SL Õhtuleht.

Apollo 11 pardale jäi Neil Armstrongi ja Edwin Aldrinit ootama astronaut Michael Collins.
Viis ja pool tundi pärast kuumooduli maandumist astus Kuu pinnale Armstrong.

«See on väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!» ütles ameeriklane hiljem legendaarseks saanud sõnad. 18 minutit hiljem järgnes talle Aldrin.

Astronaudid heiskasid Kuule USA ja hiljem ka ÜRO lipu. Vaikuse merre jäi nende käiku meenutama ka metallplaat kirjaga: «Siia astus 1969. aastal esimest korda planeedilt Maa inimene! Me tulime rahusooviga kogu inimkonnalt.»

Armstrong ja Aldrin tegid Kuul kümneid fotosid ning võtsid lahkudes kaasa 22 kilogrammi Kuu pinnaseproove.

Aldrini sõnul oleks nad peaaegu igaveseks Kuule jäänud, sest üks kuumooduli lüliti oli purunenud. Õnneks suutis Armstrong selle pastapliiatsiga parandada ja tagasipöördumine võis alata.

Nüüd, 37 aastat hiljem, kinnitas Edwin Aldrin Briti televisioonis näidatud värskes dokumentaalfilmis «Apollo 11: The Untold Story» ootamatult avameelselt, et nad ei olnud Kuul üksi, kuid USA kosmoseagentuur NASA otsustas selle fakti maha vaikida.

Esimest korda nägid nad üsna lähedal asuvat suurt rõngakujulist tundmatut objekti veel enne Kuule maandumist Apollo 11 illuminaatorist. Astronaudid uurisid koguni Houstoni kosmosekeskusest, kus võiks asuda kosmoselaeva Apollo 11 kolmas moodul S-IVB, mis tõukas nad Kuu orbiidile. Houstonist vastati, et S-IVB asub umbes 11 000 kilomeetri kaugusel.

«Seega ei saanud nähtud objekt olla S-IVB,» ütles Aldrin.

Tundmatud lendavad objektid saatsid neid ka Kuu pinnal.

Armstrong, Aldrin ja Collins ei rutanud oma järeldusest Maale teatama. Nad kartsid, et keegi võib sellest kuuldes otsustada Kuule lennu katkestada. Seetõttu rääkisid nad nähtust alles Maale tagasijõudmisel. NASA juhid kohustasid seejärel astronaute nähtust vaikima ning muutsid kosmoseagentuuri töö veelgi salajasemaks.

Nii pole ka avalikku fotomaterjali, mis tõestaks Aldrini jutu õigsust. Tõsi, 2002. aastal ufo-faktide otsingul NASA kompuutritesse sisse murdnud briti häkker Gary McKinnon väitis, et NASA on kõik Kuul tehtud fotod enne avaldamist retušeerinud.

Edwin Aldrin ei ole sugugi esimene USA astronaut, kes on avalikult rääkinud kohtumisest ufoga. Kolonel Gordon Cooper, kes käis kosmoses 1960. aastatel kosmoselaevade Mercury 9 ja Gemini 5 pardal, väitis juba 1985. aastal ÜROs esinedes, et nägi esimest korda ufosid 1950. aastatel Lääne-Saksamaal, kus ta teenis lendurina. Cooperi sõnul maandus ufo ka Edwardsi õhujõududebaasis.

«Ma oletan, et maavälised aparaadid ja nende meeskonnad lendavad meie planeedile teistelt planeetidelt, mis on tehniliselt meist paremini arenenud,» arvas Cooper 21 aastat tagasi.

Ta rõhutas, et hoidis palju aastaid saladust, sest seda kohustati tegema kõiki astronaute ja spetsialiste.

«Täna võin ma öelda, et USAs fikseerivad radarid iga päev objekte, mille vorm ja koostis on meile tundmatud,» lisas Cooper paljutähendavalt.

2001. aasta suvel esinesid kümned endised sõjaväelendurid, NASA töötajad ja tsiviillennunduse esindajad ettepanekuga rääkida kõigist kohtumistest ufodega ajakirjandusele ning korraldada sel teemal ka kuulamisi kongressis.

Paraku järgnesid 11. septembri ohvriterohked terroriaktid New Yorgis ja Washingtonis ning see ettepanek jäi unustusse.

Briti ufoloogide ninamees kinnitab tulnukate olemasolu (45) 11.11.2006 17:23

Briti armee UFO-projekti endine juht Nick Pope tunnistab mitmetele registreeritud juhtumitele toetudes fakti, et tulnukad on tõesti olemas ja võivad end igal ajal ilmutada.

Nick Pope läks hiljuti erru Briti Kaitseministeeriumi kaitse-julgeoleku direktoraadist ning tunneb end nüüd kodanikuna vabalt, et rääkida oma teadmistest ka teistele, kirjutab UPI.

Praeguseks laiali saadetud UFO-osakonnas tegutses Pope 1991. kuni 1995. aastani. Ta on tõsiselt mures valitsuse otsuse pärast nn «X-Files» osakond laiali saata.

«Selline otsus võib olla vägagi saatuslik ja selle tagajärjed rasked. Ma olen absoluutselt kindel, et kui te saadaksite praegusel hetkel teate oma UFO-vaatluse kohta, saaksite te vastuseks standardkirja sisuga mitte muretseda», kaebab Pope.

«Antud hetkel oleme me täiesti avatud ja kaitsetud – kui mingi taevaobjekt käitub mitte tavalise lennuseadmena, siis seda lihtsalt ignoreeritakse», lõpetab Pope.

Pope kinnitab, et aastate jooksul tehtud uuringud on kinnitanud tema veendumust UFO-objektide Maa-välises päritolust.

UFO ilmutas end taas Phoenix’i kohal (44) 12.02.2007 12:42

Teisipäeva õhtul ummistasid telefonikõned USA Arizona osariigi pealinna Phoenix’i politseijaoskondade ja televisioonijaamade telefone ettekannetega tundmatust lendavast objektist (UFO).

Paljud inimesed vaatlesid ja pildistasid nelja eredat tuld horisondi kohal läänetaevas umbes kell 20 kohaliku aja järgi, kirjutab UFOdigest.

Armee esindajad kiirustasid väitma, et tegu oli nende märgutuledega, mida kasutati Marine Corps’i ja Air Force’i ühisõppuste ajal. Lisaks oli lennanud antud piirkonnas kuus õhujõudude F-16 hävituslennukit, mis olla startinud Luke’i baasist ning kasutanud märgutulesid, kinnitas ka USA Federal Aviation Administration.

Kui ettekanded jõudsid telejaamadeni, meenus kõigile analoogne juhtum 13. märtsist 1997, mil lisaks eredatele tuledele jälgisid ja pildistasid paljud vaatlejad Phoenix’i kohal bumerangikujulist tundmatut õhulaeva, mille pikkus ulatus kuni 3,2 kilomeetrini. Ka siis oli militaarametnikkond varmas selgitama, kuidas nad linna kohal märgutuledega vehkimas käisid ja et bumerangikujuline objekt oli lihtsalt atmosfäärist põhjustatud silmapete.

Peatselt lähenev nimetatud UFO-juhtumi kümnes aastapäev on taas Phoenix’isse meelitanud seletamatute nähtuste uurijaid, kes siin oma konverentse peavad. Ei ole aga teada, kas teisipäevaõhtune tulevärk oli USA õhujõudude tervitus algavatele sündmustele linnas või juhuslik kokkusattumus.

Kommentaatorid kirjutasid :

UFO-t oma silmaga näinud naine

13.02.2007 06:51

1987-nda aasta veebruari või oli see märtsi lõpupäevil, ei mäleta enam täpselt, oli Valga linna kohal näha imepärast nähtust: tinajalt plinkiv päike \"viskas\" oma kettalt kahele poole sinakaid ja roosakaid kettaid, mis olid algul suuremad kui päike, neid sai terve läänetaevas täis, kaugemale liueldes muutusid nad tublisti väiksemaks, siis liikusid nad edasi lõuna-ida taevasse, kuni katsid kogu taeva. Viimaks olid need kettad isegi läbipaistvatena puutüvedel näha...... Päikesse sai otse vabalt vaadata, sest see oli tinajas, pilvi ei olnud taevas. Mina läksin parajasti koos 7-aastase tütrega mööda Võru tänavat kesklinnast koju, raudtee oli jäänud umbes saja meetri taha, ma poleks ise sellele tähelepanu pööranud, sest rääkisin lapsega, loomulikult vaatasin ma teda, kuid meie ees tee ääres seisid mees ja naine, kui järsku kuulsin kuidas naine ütles mehele: \" Smotri, kak solnõško igrajet!\" Eesti keelde (toorelt) sõna-sõnaliselt tõlgituna \"Vaata, kuidas päike mängib.\" Vaatasin ka mina päikese poole ning nägingi seda, jäime ka nende juurde seisma ja imetlesime koos kerge kõhedusega ennenägematut vaatepilti pea-aegu tunni, rääkisime sellest, et peaks kuskile kirjutama sellest nähtusest. Lõpuks läksin lapsega koju, kus kutsusin õe ja tema 9-aastase lapse ka välja vaatama. Aegamööda haihtusid need kettad taevalaotusest ära. Järgmine kord nägin sama vaatepilti 1990 a. külmal talvehommikul rongiaknast, rongi brigadir pööras sellele läbi rongiraadio reisijate tähelepanu. Hiljuti vaatasin vene telesaadet uutest vene relvadest, kus räägiti plasmarelvade katsetest vene armee tarvis 1987-dal kuskil Koola poolsaarel. Nii et järelikult need imenähtused on tingitud tõepoolest uute relvade katsetustest. Minu teine õde nägi 90-date algul öösel metsa kohal kahekordse kuu läbimööduga roosakat ketast, ta oli algul ehmatanud, et kust see teine kuu ilmus. Ta jäi seda lummatult vaatama, ei suutnud paigastki liikuda, kuni järsku haihtus see \"kuu\" jäljetult.

ka ufohuviline

13.02.2007 00:31

Tegu oligi sõjaväe valgustusrakettidega mis lastakse lennuki pealt välja ja aeglaselt langedes põlevad eredalt. Ka esimene kord kui see phoenixi jama algas, oli sama asjaga tegu. UFOloogide välja käidud ja maailmas tuntud Phoenixi tulede video just näitabki kuidas tuled tekivad horisondi kohale(vastavalt sellele kuida nad lennukist üksteise järel välja lasti) ja siis aeglaset vajuvad maapinnani. Täpselt nii käituvad niisugused valgustusraketid... Ka see kolmnurkse ufo joonistus mis sellest ajast pärit ja mis igal võimalikul juhul avaldamist leiab, on räme ufolollide võltsing. Joonistuse aluseks pole mitte pealtnägijate kirjeldused niisugusest objektist vaid mitme tulesid taevas näinud kohaliku tainapea segane jutt. Vaataja jaoks kolmnurkselt asetsevad mustas ööteaevas helendavad tuled muutuvad kirjeldustes kolmnurkseks hiiglaslikuks kosmoselaevaks mida siis sama lollakas kunstnik õhinaga paberile paneb... Jõudu, ufuloogidele! Ja jääge anonüümseteks. Pole ilus oma rumalust kõigile demonstreerida isegi kui sellega kaasnev furoor ja hasart on ka midagi väärt...

Kanada endine minister soovitab ufotehnoloogiat (19) 01.03.2007 11:02

Kanada endise kaitseministri Paul Helleyeri arvates aitab kliimasoojenemist peatada erinevate riikide valduses oleva salajase ufotehnoloogia kasutuselevõtt.

«Kui selline uuelaadne tehnoloogia tõesti olemas on, siis võib fossiilsete kütuste kasutamise lõpetada ühe sugupõlve jooksul,» selgitas endine minister.

83-aastane Hellyer lisas, kuna tulnukate kosmoselaevad läbivad pikki vahemaid, siis peab neil olema kasutusel täiesti erilaadne kütus.

«Kutsun eri riikide valitsusi üles paljastama nende valduses oleva ufotehnoloogia. Valitsused võivad teada üsna palju. See informatsioon võib aga päästa maailma,» jätkas endine kaitseminister.

Hellyer kuulus kaitseministrina 1963. aastal Kanadas võimul olnud peaministri Lester Pearsoni valitsuskabinetti.

Mees šokeeris oma kaasmaalasi 2005. aastal sellega, et tunnistas avalikult ufo nägemist.

Prantsuse UFO-toimikud jõudsid internetti (38) 24.03.2007 14:33

Prantsusmaa riiklik kosmoseagentuur CNES avas internetis kodulehekülje, kuhu on kogutud kokku viimase viiekümne aasta UFO-toimikud.

Kuigi ka mitmed teised riigid lubavad ligipääsu mõningatele UFO-juhtumitele, on Prantsusmaa esimene riik, mis avaldas toimikud internetis kõikidele huvilistele, vahendab bbcnews.co.uk.

Välja on pandud kokku umbes 10 000 dokumenti tundmatute lendavate objektide kohta. Nende seas on fotosid, politseiaruandeid ja pealtnägijate poolt saadetud videosid.

Dokumentide seas võib tutvuda ka näiteks 17 aastat tagasi toimunud looga, kui umbes 1000 inimest teatasid, et nägid taevas välkuvat valgust.

Uurijad suutsid tõestada, et tegu oli kosmosest maale langeva raketikilluga. Samas on Prantsusmaal toimunud UFO juhtumitest tõestatud ja teaduslikult selgitatud vaid 9 protsenti.

Inimeste huvi nende dokumentide vastu on olnud nii suur, et juurdepääs saidile on raskendatud.

Kellel on huvi, võib ennast sisse logida aadressile www.cnes-geipan.fr.

Padise vald sai UFO-monumendi

Eile ( 02.05.08 ) avati Harjumaal Padise vallas Pae külas Poosimatsu talus mälestuskivi tundmatule lendavale objektile ehk UFO-le.

Tagasihoidlikul maakivil on kettakujulise UFO kujutis, selgitav tekst ning aastanumber 1996, kirjutas SL Õhtuleht.

Mälestuskivi kujundanud vabakutselise kunstniku Mati Jaksoni väitel maandus just sellel aastal taluõue kuusekujuline tundmatu lendav objekt.

Viimast olevat tema sõnul hiljem nähtud Läänemaal ning Vormsi saarel.