Sammud ( Raikküla mõis, Vao küla vana maja jm ) ning kontakt tulnukatega?

Delfi naisteka foorumis psudonüümi uudishimu all avaldatud kogemus.

Autor: uudishimu
Aeg: 11-07-09 10:11
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=79&i=57041&t=57041

Kas olete kogenud kuskil ruumis või trepil olles nähtamatu raskeid samme? Mis need on? Kes või mis neid tekitab??

On erinevad kohad, kus neid jubedust tekitavaid raskelt astutud samme olen kuulnud nii üksi või kellegiga koos olles. Üks neist kohtadest on Raikküla mõis-see koht on mul esimese kogemuse andnud: mängisime aastaid tagasi peitust. Läksin sõbrannaga mõisasse peitu. Äkki kuuleme, et keegi tuleb trepist alla. Mõtlesime et keegi meesterahvas vist. Seisime ja ootasime, millal ta nähtavale ilmub. Rasked sammud liginesid, aga kedagi näha polnud, jooksime hirmust karjudes sealt minema. Teine kogemus oli seesama mõis, kui küla lastega selle mõisa ümmarguses toas mängisime. Äkki kajasid koridoris jälle rasked sammud ja kui need juba meie nina all olid, hüppasime aknast välja. Mina olin muidugi viimane hüppaja ja see sammude tekitaja oli mul täiesti selja taga-ainult käega katsuda. Kolmas juhus oli töökohas, kui ma valvetoas olin-rasked sammud lähevad mööda koridori-vaatasin koridori, kedagi polnud. Neljas juhus oli kui koos mehega farmi puhketoas olime- keegi tuli kiirete raskete sammudega puhketoa ukse taha. Mees hüppas sekundiga püsti ja avas ukse.Ukse taga polnud kedagi! Viies juhus oli Vao külas, kui ühte vanasse majja, mida mahajäetuse pärast ka tondilossiks nimetati, sõbrale külla läksin. Trepist üles minnes kuulen, et keegi tuleb trepist alla. Jäin vaatama, kes see on. Näha polnud kedagi, aga rasked sammud liginesid. Jooksin juuksed püsti minema. Olen mõnelt inimeselt ka selliseid sammude kogemusi kuulnud ja meedia vahendusel. Teadus ju tegelt selliseid asju ei tunnista. seda kogemust nimetatakse kuulmispetteks. Aga kuidas selliseid "kuulmispetteid" saab kuulda lausa kambaga?

Autor: uudishimu
Aeg: 11-07-09 12:06

To ei usu kummitusi- ütlen sulle seda, et ükski täiskasvanud inimene ei ole nii loll, et iga krabinat sammudeks peab. Ma tean, mida ma räägin. Need on ikka reaalsed tugevalt astutud sammud, mis muudkui sinuni tulevad. Need on samad sammude kajad, mis meilgi, aga palju raskemad ja kõvemad. Selllseid samme ei täheldata ainult vanades majades, vaid kõikvõimalikes kohtades. Vaimude kohta ütlen niipalju, et olen ka neid näinud. Neid lugusi on hulgi, aga toon ainult 2 näidet. Olin 7 aastane laps kui ma oma vanematega ühes talumajas elasin. ühel päeval kui liivakastis mängisin, märkasin, et minu poole tuleb üks mees, naerul näoga. Tõusin püsti, et kodu poole joosta. Äkki ilmus nagu õhust minu ette teine mees. Sattusin paanikasse ja jooksin tagasi liivakasti poole. Seal oli juba kolmas mees. Jäin seisma ja nad moodustasid minu ümber ringi. Seisin nende keskel, ja hakkasin nutma. Nad vahtisid mind vaikides. Mina nutsin ja mäletan et mõtlesin et kes te olete, mis te tahate, omal süda pekslemas rinnus. Äkki nad läksid minust natuke eemale seisma, ise samal ajal mind vahtides. Lõpetasin nutu ja tahtsin kodu poole joosta, kuid ei saanud, sest jalad olid nagu halvatud ja üks nendest meestest lähenes mulle imeliku näoga. Hakkasin uuesti nutma ja siis see mees ütles, et tydruk, ära nuta, me ei tee sulle midagi. Siis läks ta tagasi meeste juurde ja haitusid. Järgmisel päeval, kui läksin naabrinaisega karjamaale lehmi vaatama, nägime MÕLEMAD kolme meest karjamaal istumas, nende kõrval oli mingi sõiduk. Tundsin need mehed ära. Naabrinaine ütles neile et miks te võõral karjamaal olete. Mehed tõusid vaikides, ja läksid oma sõidukisse, mis vaikselt ära sõitis. Rohi oli sõiduki alt põlenud. Sõiduk ise oli halli värvi ja väike. Naabrinaine oli nii paanikas, ja kutsus mingid tegelinskid kohale. Minu vanemad ei lubanud mul nendele midagi rääkida, õeldes et muidu mind pannakse hullumajja ja sealt ma välja ei saa. Oli ju sügav vene aeg siis. Teine juhtum oli kui koolis käisin. Olin internaadis. seisime oma 15 klassikaaslastega klassiukse taga hanereas akna juures ja ootasime millal õpetaja keerab ukse lahti. Äkki nägime KÕIK 15 ÕPILAST kuidas keskmisest klassist tuli välja must vari ilma omanikuta. Jäi hetkeks seisma ja siis hakkas tegema selliseid liigutusi, nagu tahaks põgeneda. Ja jooksis , või libises meie klassi poole ja meie lukustatud klassiuksest sisse! Olime vapustatud. Õpetaja ei ütelnud midagi. Keeras klassiukse lahti ja pani tule põlema- klass oli tühi!!

Autor: uudishimu
Aeg: 11-08-09 16:36

ellale. Need kolm mõistatuslikku meest olid hallis riietuses. Nad olid keskmist kasvu, vanus ma arvan et 30-40 piires. Ka sõiduk oli neil hall. Pärast veel naabrinaine küsis, et miks ma nendele tegelinskitele, kelle ta kohale kutsus, ma ei ütelnud, et me nägime mõlemad karjamaal toimunut. Olen kogenud ka jutukõminat, mis tuleb ei kuskilt. Raske on kindlaks teha, kust kõnekõmin tuleb. Ka seda olen kuulnud nii üksi olles kui ka kellegiga koos. Üks omamoodi juhus oli selline, kui ma õel laudas abis käisin. Alati kui riietusime, kostis otse meie eest vile. Algul me ei teinud sellest väljagi, aga kui vile kordus ka kolmandal neljandal korral just siis, kui me riietusime, vot siis tõusid küll juuksed püsti. Ütlen lugejatele seda, et ma ei kirjuta libateemasi. Kõik on TÕSI. Olen neid seltamatuid juhuseid endaga kandnud. Tekkis lihtsalt soov neid kellegiga jagada.

Autor: uudishimu
Aeg: 11-08-09 17:57

Ei see sõiduk polnud auto. Need kolm meest karjamaalt, kes seal istusid ja midagi omavahel rääkisid, tõusid vaikides ja läksid oma halli sõidukisse, mis tõusis õhku hääletult ja kadus. Huvitav on see et nad vahtisid mind isegi minnes. Nende silmavaade on mul siiani meeles. Mõtlen tihti veel siiani, mis nad minust tahtsid? Kas kaasa võtta? kuna ma nutsin, ju siis vägisi nad ei võtnud. Igor Volkest olen kuulnud ja on olnud tahtmine temaga ühendust võtta, aga ma ei tea ta e-maili kahjuks. Oma varasest lapsepõlvest, kui ma väike maarjas elasin, mäletan seda, et ma kartsin öösiti magada, meil oli ühetoaline korter. Magasime õega ahju taga.Keegi lämmatas ja trampis öösiti mu peal ja rõhus rinna peal. Polnud harvad juhused,kui karvase asjaga tõmmati üle näo või kiskus keegi varvastest. Nendel hetkedel appi karjuda polnud võimalik-sest häält ei tulnud. Kui see miski lõpetas rinnal rõhumise, siis sain karjuda. Vanemad panid selle halbade unenägude arvele ja käskisid õhtuti mitte mürada. Kartsin öid meeletult. Püüdsin varem magama jääda, et öö üle elada hommikuni aga mida mina väike 6 aastane laps teadsin kella ajast. Nii juhtuski, et läksin väga vara magama ja ööd olin unetult tekk üle pea tõmmatud, süda ootusärevalt pekslemas. Kuulsin tihti, kuidas toauks kinni lahti käis. Olin täiesti ärkvel kui keegi mulle peale hüppas ja rõhuma rinnule. Seepärast ma nüüd, täiskasvanuna ei usu seda väidet, et see rõhumise tunne tekib unehalvatusest. Kui ma liiga palju kisasin, võttis ema mu enda kaissu. Nendel öödel, kui mul oli turvaline olla, aga und ei tulnud, kuulsin ikka ukse käimist lahti kinni, põranda praksatust, ning nendel öödel karjus mu õde seal ahju taga.. Ühel päeval kui ema kõõgis süüa tegi, läksin ema juurde kõõki. Seisin köögi ukse kõrval ja nägin et köögis on veel üks naine, kellel on silmade asemel mustad augud. Jäin seda naist vahtima. Ema keetis süüa ja mina mõtlesin et see on ema külaline. Ema võttis laua alt tooli ja pani keset kööki ning ütles istu, mis sa seisad. See naine istuski. Natukese aja pärast küsis ema minult et miks sa ei istu, andsin sulle ju tooli. Ütlesin talle et sa andsid tooli oma külalisele. Ema keeras end ümber ja küsis et millisele külalisele? Näitasin tooli poole, kuid seal polnud enam kedagi!! Mäletan ka seda, et kui me õega peitust mängisime, siis õde tahtis minna pliidi kohal rippuva lina taha peitu. Nii kui ta müramishoos lina taha minema hakkas, nägi ta ahju peal kükitamas ühte mutikest, kellel olnud silmade asemel mustad augud. Õde nii võpatas ja karjus ning ema muudkui jootis talle sisse suhkruvett rahustuseks. Õe süda tagus meeletu kiirusega ja ta oli näost nii valge. Vähe puudus et ema oleks kiirabi kutsunud. Kui õde juba rahunenud oli, ja ta kirjeldas mulle seda naist, mõistsin et tegu oli sama vaimnaisega, keda ma ema juures kõõgis nägin ja kes meid järelikult ka piinamas käis.