Postimees 25.04.2006
Autor: Madis Aesma
Sensitiiv, ravitseja ja UFOde saadik planeedil Maa Paide Anna ehk pärisnimega Anna Merkulova käis läinud reedel spordimuuseumis oma raamatut esitlemas.
Foto: Sille Annuk / Corbis / montaaž
Ausalt öelda tundus mulle kuni õige viimase ajani, et UFOd ja tulnukad on kuidagi moest läinud. Vähemalt võrreldes nii viieteist aasta taguse ajaga, kui kõik paigad Eestis kõikvõimalikest tundmatutest lendavatest objektidest kubisesid.
Peaaegu igaüks oli neid näinud. Igaüks teadis kedagi, kes omakorda teadis kedagi, kelle tuttava tuttava vennapoja naiseõe olid tulnukad ära viinud. Kasvõi korraks.
Aga ikkagi. Praegusega võrreldes olid UFOd ja tulnukad Eestis ülemöödunud kümnendi lõpul ja läinud kümnendi algul ikka ülikuum teema – võiks öelda, et nad olid ühtlasi nii ulmelised kui olmelised.
Mäletan, et kooliajal ostsin ajakirja Universum, kus olid koguni täpsed joonised tulnukatüüpidest. Sellised kalipsodes tegelased olid.
Ja ega Universum olnud ainuke ajakiri, neid ilmus terve virn. Kersna tegi telekas saatesarja. UFOd olid in.
See selleks. Et ajarännakud on tulnukatele ilmsesti kökimöki, rändame meiegi viieteist aasta tagusest UFO-buumist eelmise reede pärastlõunasse.
Istun spordimuuseumi keldriruumis pika laua otsas. Laua teises otsas istub Paide Anna ja arutab midagi poolihääli vuntsilise meesterahvaga oma paremal ja tõsise ilmega naisterahvaga vasakul käel.
Pealtnäha on Paide Anna ehk kodanikunimega Anna Merkulova täiesti tavaline rõõsa välimusega reibas tädike. Aga tegelikult on asi tavalisest kaugel. Paide Anna esitleb nimelt oma raamatut, mille nimeks on «Minu külalised». UFOd on tagasi.
Teos räägib sellest, kuidas Anna nii umbes viisteist aastat tagasi – just selle UFO-buumi aegu – tulnukatega kohtus ja mis tast pärast seda saanud on.
Enne oli Anna üsna proosalises ametis: Paide MEKi laohoidja.
Nüüd on ta tänu kohtumisele tulnukatega juba aastaid selgeltnägija ja tervendaja ning loeb mõtteid.
Selle viimase pärast ma laua teise otsa istungi. Et ehk nii kaugelt ikka ei loe.
Rahvas koguneb tasapisi.
Võtke kommi, pakub keegi. Laual on Ananassi vahvlikad. Igaks juhuks ei võta.
Keldrisaal saab täis
Inimesi, peaasjalikult vanemaid – noh, ikka nii nelja-viie-kuuekümne ringis, mõned ilmselt vanemadki – saab lõpuks kokku umbes kolmkümmend. Väike keldrisaal on igatahes täitsa täis.
«Kas ikka siin on loeng UFOdest?» küsib halli habemega mees minult.
Aga juba hakkabki peale.
Raamatu välja andnud kirjastuse Hotpress toimetaja Valdek Kiiver – too eelmainitud vuntsidega mees – räägib natuke sissejuhatavat juttu – et miks nii ja miks naa – ning seejärel ongi sõnajärg laua otsas istuva peakangelanna käes.
Ja Anna räägib. Hakatuseks sellest, kuidas talle kunagi «vene aja lõpus» ennustati, et umbes aasta pärast ilmnevad tal ekstrasensi võimed. Seejärel sellest, kuidas ta aasta hiljem käis Paides koeraga garaažide taga jalutamas ja esimest korda tulnukatega kokku puutus.
Kaks tükki olla olnud. Mõlemad punaste silmadega ja tumehalli, kuid läbipaistva nahaga. Kui Anna pärast hirmukangestust kodu poole silkas, lendasid kaks punast palli talle kodumajani järele.
Inimesed aina kuulavad.
Ja siis, paar kuud hiljem, pajatab Anna, pikutas ta kodus diivanil. Ja imeti ühtäkki omaenese kehast välja, kusagile ülespoole. Seal oli mingis ruumis tosin meest, kes tal pea pooleks lõikasid. Võtsid justkui kaane pealt. Ja panid ajju kolm briljanti, mujale kehasse aga muid tehnikaimesid.
Nüüd on Anna tänu nendele aparaatidele tervendaja ja kõike muud.
Ravimine Paide Anna moodi kõlab kõrvalt lihtne: ta laseb abivajajal oma muredest rääkida, samal ajal kuulab ise poole kõrvaga, mida kõnelevad inimese organid. Neer, maks, kops ja nõnda edasi.
Sest, räägib Anna, organid kõnelevad, ja mitte ainult temaga, vaid ka omavahel. Kui näiteks tülli lähevad, on jama käes.
Aga selle järgi, mida organid oma tõbedest Annale kõnelevad, saab inimese terveks teha. Anna soovitab hädalistel ka ise oma sisikonnaga rääkida.
«Kui mul on mälu kehv, kas ma pean siis oma aju poole pöörduma?» küsib keegi publikumi seast.
Selgub, et jah.
«Aga äkki inimene peabki haige olema, kui tal on karmavõlad?» küsib järgmine.
Selgub, et ei. Pole vaja haige olla, ikka terveks tuleb ravida.
Tumeda peaga daam tõuseb Anna ligidal laua teises otsas püsti ja pajatab, kuidas ravija tema haige jala, mis sugugi liikuda ei tahtnud, terveks tegi.
«Tegi siin jala kohal niimoodi-niimoodi,» näitab daam ja sõtkub kätega õhus. «Tundsin, kuidas jala sees käis kõik ringi. Ja siis ütles mulle: liiguta! Ma ütlesin vastu, et ma ei saa ju. Ta ütles: liiguta-liiguta! Ja siis ma hakkan liigutama ja – tõesti, jalg liigub, hakkaski liikuma!»
Anna näikse veidi punastavat.
«No see on minu jaoks ime, seda ei saa keegi mult ära võtta, see on minuga juhtunud!!» hüüab daam kohe kahe hüüumärgiga ja kinnitab, nui neljaks, kõik on tõsi.
Viljandi raamatukogust näiteks teatatud kirjastusele, et nemad posijate ja selgeltnägijate tegevusele kaasa aidata ei taha.
Tund – ei, rohkemgi – on kulunud, kui Valdek Kiiver annab taamalt teada, et aeg hakkab otsa saama.
Inimesed tunglevad sumina ja kommipaberite krõbina saatel edasi, et raamat osta. Sest ega seda vabamüügil saada ole.
Mine tea, kas poed ei tahtnud silmamoondur David Copperfieldi (olla too Anna isiklik tuttav, kellega ka astraalilmas kohtutud) pildiga raamatut müüki võtta või milles asi.
Ainult kirjastusest ja esitlustelt saab. Annal ongi õigupoolest justnagu pisike turnee käimas – Paides, Rakveres, Põlvas ja Valgas peaks esitlus juba toimunud olema.
Ega igal pool lubatagi Annat oma teost esitlema. Viljandi raamatukogust näiteks teatatud kirjastusele, et nemad posijate ja selgeltnägijate tegevusele kaasa aidata ei taha. Heade mõtete linnas Tartus probleemi polnud, nagu näha.
Mitu ühes
Hind on pehmekaanelisel köitel krõbe, 130 krooni, aga ostetakse. Anna kirjutab pühendusi. Autogrammiga raamat pidavat mõnikord nõndaviisi koguni ravitoime omandama.
Kui spordimuuseumi kohviktoast päevakangelasega üles fuajeesse intervjuud tegema lähen, küsib Anna, et kuidas oli ka.
Kohman, et mis seal ikka. Kuulasin ja imestasin. Aga mida Anna üldse kostab neile, kes raamatut juraks ja teda ennast pisut põrunuks või lihtsalt aferistiks peavad?
Aga keegi pole veel raamatu kohta nii öelnud, vastab Anna. Igaüks leiab oma.
Ja räägib veel veidi Copperfieldist. Ja sellest, et tulnukad tahaksid, et elu Maal oleks teistsugune. Praegune on räpane. Mulle ütleb, et mul on tõbine miski, mis asub rinnaluu taga – mitte süda ega kops, vaid miski muu, mille nimi talle kui vene rahvusest inimesele kohe keelele ei tule. Ja räägib sellest, et ta teadis juba mitu päeva ette, et «Tartu Postimehest tuleb esitlusele noor, pikem meesterahvas».
Ja mõistagi räägib ta sellest ka, et raamatus on kõik sulaselge tõde, sada protsenti.
Ainus küsimus, mille üle mina takkajärele pead murran, on see, et mida küll näitaks Anna peast tehtud röntgenipilt?
No comments:
Post a Comment