Kontsentreeritud aja juhtum

Ma puutusin kokku kolme juhtumiga 1988, 1989 aastal mis eeldasid aja moonutamist ja võib-olla isegi liikumist teise dimensiooni.

1987 aasta suvel avaldas Lou Farish väikese tasuta kuulutuse kohaliku kaubanduskeskuse ajalehte paludes, et kui kellegil on olnud ebatavalisi itsitente UFOdega talle helistada. See oli esimene ja ainuke kord kui ta säärase kuulutuse avaldas. Naine nimega Janet helistas talle, ning teatas imelikust juhtumisest eelmisel õhtul. Naine oli väga ebalev ega tahtnud oma nime öelda. Ta ütles, et oli sõitnud Little Rock nimelisest kohast oma koju teiselpool Conwayd ainult 15 minutiga. Kuna teekonna pikkus on umbes 50 miili võtab sõit tavaliselt 45 minutit. Sõidul polevat olnud jälgegi teistest liiklejatest, mis on väga ebatavaline. Koju jõudes tegid ta koerad hirmsat lärmi, mis oli nende puhul samuti ebatavaline. Lou arvas, et tegmis siis aja kokkusurumise juhtumiga, mitte kadunud ajaga. Ainuke asi, mis tundus viitavat UFO juhtumile oli, et naine nägi sõiduajal ühtede puude kohal suurt heledat valgust. Ta oli ärinaine, ega tahtnud oma nime avaldada ning tundis häbitunnet sellest juhtumist rääkides. Naine oli väga “jalgadega maas” inimene ning polnud kunagi lugenud ega huvi tundnud UFO juhtumistest.

Lou Farish uuris kas naine oleks nõus hüpnoosiga, et juhtumisse selgust tuua kuid naine oli selle vastu. Aeg ajalt helistas Lou talle tagasi kuid hoolimata sellest, et naine oli otsinud erinevaid reaalseid põhjusi valgusele ning aja moonutusele ei suutnud ta mõistliku seletust leida.

Kohtusin Janetiga viimaks Ozark UFO konverentsil Eureka Spring’is aprillis 1989. Ta oli vastumeelselt nõustunud tulema konverentsile. Ta oli tähelepanlikult kuulanud sõnavõtte ja vaadanud näidatavaid slaide kuid mitte ükski neist ei kattunud tema kogemusega ning ta leidis, et osalemine konverentsil oli tõeline ajaraisk. Teda ei huvitanud see. Lou tudvustas meid pärast konverentsi. Ta lõdvestus nähtavalt minuga rääkides ning tema lugu hakkas kooruma. Ta näis tundvat kergendust, et sai viimaks lugu kellegile rääkida ning ta näis tunnetavat, et ma ei naeruväärista teda ning olin valmis teda aitama. Ta otsustas kõik ära rääkida kuna talle olid hiljuti hakanud meenuma teatud detailid, mis tegid sündmuse veelgi segasemaks.

Ma olin veendunud, et tegemist on kontsentreeritud aja juhtumiga. Nii see ka oli. Ta oli inimene, kes tahtis leida kinnitust igale detailile, et rahuldada omaenda uudishimu. Ta oli juba kontrollinud mõningate inimestega kellaaega, mis kell ta oli tollel õhtul Little Rocki restoranist lahkunud. Oli umbes südaöö kui ta oli sõitnud välja I-40 maanteele kust keeras harutee tema kodu poole. On ainult üks tee, mis sinna viib ning seal on alati liiklust olenemata ööst või päevast. Ta tunneb iga teekäänu ja pööret ning teab igat maja teeääres kuna sõidab sama teed iga päev. Sellel ööl oli kõik aga erinev ja imelik. Ei olnud näha ühtegi tähte taevas ja ta märkas, et oli ebatavaliselt vaikne. Isegi ritsikad ei siristanud. Ta märkas, et üheski majas ei põlenud tuli, isegi mitte reklaamsiltide kohal ( mille tuled alati põlesid ). Ta teadis piirkonda hästi ja alati oli näha majatulede rida öösiti niikaugele kui silm ulatus. Ei olnud hääli ega elumärke. Ei olnud liiklust, mis oli kõige ebatavalisem.
Siis nägi ta objekti. See oli hiiglaslik, jäädes temast paremale puudekohale. See oli pikliku kujuga ja oli väga intensiivselt oranž. Helendus jäi objekti siseseks ega kumanud väljapoole. Ei olnud näha mingeid märke, ei olnud aknaid, ei olnud teisi tulesid ainult täiuslik oranž piklik objekt. Kui ta seda esmalt nägi arvas, ta, et päike loojub. Kuigi päike oli loojunud mitu tundi varem oli see esmane mõte mis talle pähe lõi. Seejärel mõtles ta, et tegemist võib-olla meteooriga või mingi päikese peegeldusega. Ta otsis sellele loogilist seletust. Ta pidurdas autot, et objekti vaadata. Normaalselt oleks see võimatu olnud liikluse tõttu. Auto liikus aeglaselt ja Janet oli lummatud hiiglaslikust valgusest. Siis märkas ta teepeal midagi mida pidas surnud loomaks. Kui ta sellega kohakuti jõudis, peatas ta auto, et seda silmitseda. Ta nägi imestunult, et tegemist oli tavalise kodukassiga, kes oli tardunud väga imelikus asendis. See istus oma tagajalgadel, karvad turris, esikäpad õhus ning näis vaatavat üles sama objekti suunas, mis tema tähelepanu oli äratanud. Loom ei tundunud surnuna kuid oli kroteskselt tardunud nagu pausile pandud multikastseenis. See oli ainuke elumärk, mida ta märkas kui seda nii saab nimetada.
Ta jätkas aeglaselt sõitu ning vahtis objekti. Kui ta sellega kohakuti jõudis, kustus see ja kadus kuid väga ebatavalisel viisil. Ülemine ja alumine objekti äär sulgusid aeglaselt jättes tumeda koha puude kohale. Ta demonstreeris seda kätega ning see jättis mulje nagu oleks hiiglaslik silm sulgunud. Võimalik, et objekt oli siiski seal kuid sulandus pimedusega ühte.
Seejärel kiirendas Janet autot ning jätkas koduteed olles segaduses. Ta ütles, et ei tundnud hirmu, ainult hämmastunud ja imestunud olekut. Tema kalkuleeriv aju püüdis leida nähtule seletust.
Kui ta koju jõudis, käitusid tema koerad aedikus väga ebatavaliselt. Nad haukusid, ulgusid, närisid aediku traate ja kraapisid seda, et välja pääseda. Ta ütles, et nad polnud kunagi varem sääraselt käitunud. Tavaliselt nad isegi ei haukunud kui tema või keegi teine aeda sisse sõitis. Sellel õhtul aga kui tema saabus läksid nad hulluks. Ma küsisin, et kas ta märkas midagi ebatavalist auto või enda juures kuid ta ei märganud midagi.
Majja sisenedes oli ta hämmastunud kui kella nägi. Ta vaatas üle kõik kodus olevad kellad ja kõik näitasid sama aega. Ta oli liiga kiiresti koju jõudnud. Ta arvutas, et 15 minutit oli võtnud sõit, mis oli ilmvõimatu võttes veel arvesse seda aeglast tempot. Ta äratas oma abikaasa ning palus tollel öelda, mida kell näitab ning järgmiseks hommikuks see meeles pidada.
Janet ütles, et talle on hakanud meenuma teatud detailid sellest intsidendist. Talle meenus, et mingi jutt jooksis risti üle maantee kohe auto ninaeest kui ta esmakordselt objekti nägi. Samal hetkel oli näha mingi välgatust keset teed. Ta kirjeldas seda kui kiiret valgusehelki peeglilt. Tal oli raskusi seda kirjeldada kuid see meenutas talle lõbustuspargi peeglite saali peegeldusi.
Ma ei hüpnotiseerinud teda kuid olin veendunud, et selles loos on midagi enamat. Ta ei tahtnud seda juhtumit edasi uurida kuna ta elu oli korraldatud. Ta oli oma äriga väga seotud ega tahtnud, et tema tähelepanu sellelt hajuks või tekitada segadust oma ellu.