Salapärane daam punase koeraga

www.pluss.postimees.ee 29.09.2012

Autor: Kristel Kossar

foto: Toomas Tuul

Mõisasaalist libiseb läbi musta mähkunud noore naise kuju ja kaob kunagi mõisaprouale kuulunud ruumidesse...

Nii algab Sagadi mõisa kohta käiv kuulus legend Mustast Daamist, kes mõisas mitte rahu ei saavat.
«Esimene küsimus, kui siia tullakse, kõlab ikka: kas teil kummitab?» muheleb RMK Sagadi metsakeskuse juhataja Krista Keedus, keda kummitusega koguni segi on aetud.

Legend olla aga tekkinud nõnda: pidanud kord tulevane mõisahärra, Sagadi noorperemees naituma talle sobivas seisuses naisega, kui kihluspeole saabunud moosekantidega olnud kaasas imekena mustlasneiu.

Noor mõisahärra kaotanud pea ja südame, noored lukustanud end majas asunud mahukasse relvakappi. Kui aga selgus, et nende suhe on hukule määratud, haaranud neiu samast püssi ning lasknud end maha.

Nõnda uitavat Must Daam tänini nukralt mööda Sagadit, rahu leidmata.
«Teda on päris mitmel korral nähtud, viimati umbes kümme aastat tagasi,» räägib Keedus. «Teda on tabatud eelkõige tumedas riides ringi liikumas, näiteks novembrikuu pärastlõunal, kui külastajaid  majas polnud.»

Riigikukutaja kirgi kütmas
Pädastes kindlat kuju võtnud kummitust pole, kuid müstilisi asju juhtub sealgi, tunnistab mõisa omanik Imre Sooäär. «Kui mõis enne rekonstrueerimist veel varemetes oli, kuulnud töölised kummalist lauluhäält ja uksi lukustatud seestpoolt,» meenutab ta.

Kummalised lukustamised pole aga järele jäänud – nimelt juhtuvat Pädastes aeg-ajalt ikka, et keegi justkui keeraks toaukse seestpoolt lukku, nõnda et lukk koguni lahti murda tuleb, ent tuba on tühi. Milline on Pädaste legend?

«Pädaste viimase paruni Axel von Buxhoevedeni tapsid julmalt kohalikud mässajad 1919. aastal,» jutustab Sooäär. «Legendi järgi käinud mässu üles kütmas riigikukutaja Viktor Kingissepp isiklikult. Sellega lõppes Muhus ka Buxhoevedenite 700-aastane ajalugu. Nii et küllap see midagi möödunust on, mis tänase päevani rahu ei saa.»

Enamiku Eestimaa mõisatega seostub mõni müstiline kummituslugu või legend, kinnitab folklorist Marju Kõivupuu. «Mõisad nagu kõik teised vanad majad kätkevad endas oma pika ja kireva ajaloo tõttu teatavat salapära, müstilist hõngu,» selgitab ta. «Neil hoonetel on rääkida omad lood, olgu siis argised, romantilised või traagilised. Tänapäeval on mõisakummitustega seotud pärimuslood populaarsed küllap ka seetõttu, et oleks külastajatele-turistidele midagi teravamat pakkuda.»

Jätkuv hirm tigedate ees
Lugusid kummitustest on kirja pandud ka kirikute-kabelite kohta, samuti on omad kummitused keskaegsetes linnades. «Kõik teavad ilmselt Haapsalu Valge Daami lugu,» nendib Kõivupuu, «vähem teatakse, et ka Kiltsi mõisas Väike-Maarjas on oma Valge Daam, kes olla samuti seina müüritud ja kes ennast sealt aeg-ajalt ilmutab, käies lossis ja lossiõues öösiti tantsimas, kaasas truu punane koer.

Aga mõned on Kiltsi mõisas näinud hoopis musta riietatud meest. Inimesed, kes on nüüdsel ajal mõisa ostnud, on ka meedia vahendusel jaganud oma kohtumisi üleloomulikuga. Mõisakoolide lapsedki on kummituslugude teadjad ja armastavad neid rääkida või interneti suhtluskeskkonnas teistega jagada.»

Kummitusjuttude lemmikmotiiviks on ebavõrdsed armusuhted, kuid alati ei pruugi neis olla sugugi vastandatud talupoeg/talutüdruk mõisapreilile või parunihärrale, tõdeb Kõivupuu. «Kummituslugude aineks või prototüüpideks on arvatavalt kellegi käe läbi hukkunud või endalt ise elu võtnud inimesed,» lisab ta, «aga samuti ekstsentrilised mõisnikud, kes elu jooksul millegi erilisega silma paistnud, kellest usutakse, et nad käivad läbi teispoolsusega.

Kummitamas võivad hakata käima ka maapealses elus tigedad ja kurja iseloomuga mõisnikud, ükskõik kummast soost nad siis on. Inimesed, kellele on maapealses elus liiga või ülekohut tehtud, ilmutavad ennast siinolijatele pigem heatahtlikul viisil, nad ei luba ennast ja oma traagilist lugu unustada. Kes on maapealses elus olnud kuri ja kättemaksuhimuline, seda kardetakse ka vaimolendina.»

Kuid sajandite möödudes muutuvad ja kohanduvad ka kummituslood uude ajastusse sobivamaks. «Paljude kummituslugude motiivid on rahvusvahelised, n-ö meie omaks teeb loo selle sidumine mõne konkreetse paiga või hoonega,» räägib Kõivupuu.

«Julgen väita, et inimesed kogu maailmas pigem usuvad kummituste olemasolu, kui suhtuvad neisse skeptiliselt. Ka meedia vahendab arvukaid kummituslugusid, näiteks Youtube’is on klipp arvatavast Mooste mõisa kummitusest. Väidetavalt kummitab seal tapetud või jahil hukkunud noorhärra vaim, kes kustutab tulesid või paneb neid põlema.»

On ta ise ka mõne kummitusega kohtunud?

Kõhedust tekitav kirjanik
«1990ndal olin üliõpilastega Võrumaal Viitinas välitöödel,» meenutab Kõivupuu. «Selle mõisaga on teadupoolest seotud kuulus madam Krüdener, omaaegne Euroopa suurilmadaam ja kirjanik. Meile näidati siis mõisas neid kohti, kus emand ennast ilmutab.

Õhtul pimedas oli kergelt kõhe küll mõisas ringi liikuda ning kui asjad ei olnud hommikul seal, kuhu meie enda teada olime need jätnud, siis ikka kahtlustasime, et mõisaproua oli vahepeal käinud kas korda loomas või meid lõbu pärast eksitamas. Üldiselt tundus ta olevat heatahtlik,» lisab ta muiates.
Kas kummitused on siis päriselt olemas või eksitab meid meie endi vaim?

«Kindel on see,» vastab Eesti tuntuim paranähtuste uurija Igor Volke, «et paljude hoonete, nii nüüdisaegsete kui endisaegsete ehitiste, sealhulgas mõisate mitmed nn kummituslikud ilmingud on ratsionaalselt seletatavad: näiteks hoonete hingamine, vajumised, soojus- ja niiskuspaisumised, konvektsioonid (soojuse edasikandumine koos liikuva ainega – toim) jms. Isiklikult olen aga veendunud, et esinevad ka metafüüsilised tegurid nii Eesti kui ka muu maailma mõisates ja muudes hoonetes.»

Volke hinnangul kuuluvad kummitusnähtused poltergeistide mahukasse perekonda, need on aga tuvastatavad ja sageli objektiivse reaalsuse maailmast. «Kuid meil pole mõisaid ega muid hooneid neid asjaolusid silmas pidades süstemaatiliselt uuritud, seega on kõik arvamused praegu subjektiivsed ja eelarvamuslikud kas siis päri- või skeptilises suunas,» resümeerib ta.

Maailma kuulsaimad kummituslossid

Kummituslugude n-ö edetabelitest leiab härrastemaju mitmelt mandrilt. Näiteks Monte Christo härrastemajas Uus-Lõuna-Walesi osariigis Austraalias ei leidvat rahu kunagise majaperenaise hing. Šotimaal Edinburghi kindluses ei saavat rahu kunagiste sõjavangide vaimud, kuulsas Londoni Toweris (ka verises Toweris, nagu rahvasuu seda kutsub) uitavat ringi hukatute hinged.
Inglismaal 14. sajandist pärit Berry Pomeroy lossis on samuti oma Valge Daam, kuid ringi uitavat rahu saamata veel teinegi naishing, keda kutsutakse Siniseks Daamiks. USA läänerannikul Washingtoni osariigis asuva Thornewoodi lossi kirjutas kuulsaks õudukameister Stephen King oma teleseriaalis «Rose Red». Sari räägib surnud õlimagnaadi, vägivaldse John Rimbaueri majast, mille too olla ehitanud oma naisele Ellen Rimbauerile kunagise indiaanlaste kalmistu maale.

Majal lasunud needus: seda ehitanud töölised olla hukka saanud, Rimbauerite lapsed jäänud majas kadunuks. Majas toimuvad paranormaalsed nähtused pakuvad huvi parapsühholoogia uurijale Joyce Reardonile, kes suundub erivõimetega inimestega hüljatud majja asja uurima. Alguse saab verdtarretav seiklus, millest kõik asjaosalised eluga ei pääse...

Kummitused Tallinna vanalinnas

Tallinna vanalinn on kummituslugusid mõistagi täis. Ühes Eestimaa mõisas pööravat perekonnagalerii portreed pead, kui keegi ruumist lahkub, ning sama räägitakse Inglise printsi portree repro kohta, mis ripub Tallinna vanalinnas esindusliku Schlössle hotelli restorani seinal. Hotelli käibe ja tellimuste juht Janar Kukk nendib, et pole portreel liikumist täheldanud, küll aga kummitavat  nende õuemajas. «Räägitakse, et seal kummitab naisterahvas. Mööblit liigutatakse, brošüürid liiguvad paigast. Kuri ta vist eriti pole, küllap on põhjuseks õnnetu armastus,» oletab Kukk.
Eksinud hingi hulkuvat ringi teisteski vanalinna hoonetes. Vene 14 asuvas tüüpilises keskaegses elamus, kus praegu tegutseb  linnamuuseum, nähtud õhulises kleidis daami. Dominiiklaste kloostris kostvat salapäraseid hääli, teiste seas trükipressi mürinat. Kummalisi hääli, justkui käiks tühjades tubades pidu, pidi kostma ka Rataskaevu 16 majas.
Tallinna tuntuimad kummituslood seonduvad Lühikese jala väravatorni ning Lühike jalg 9 majaga, mille kohta leidub 1930. aastate keskelt kõige rohkem kummituste kirjeldusi – seal pidi ringi hulkuma mungaviirastus. Väravatorn on juba aastaid koduks ansamblile Hortus Musicus, kelle juht Andres Mustonen on küll maja kohta käivaid kummituslugusid kuulnud, kuid talle viirastus end ilmutanud pole. «Kuid eks ma olen majas ka põhiliselt päevasel ajal,» tõdeb ta muiates.
Kindlasti on oma kummituslugu pea kõigil vanalinna hoonetel, millest saab kõige paremini ülevaate siis, kui minna näiteks vanalinna päevade ajal asjakohasele ekskursioonile.